Kommenteeri

Uus aasta ja vanad harjumused ehk kuidas ma täiega puhkust ja kööki naudin


Ongi alanud! 2019! Ja juba kaks päeva on sellest aastast elatud! Minul on need kaks päeva möödunud eriti koduselt ja mõnusalt nagu kunagi ennemuistsel a´al, mil ma olingi täpselt niimoodi oma väikeste inimestega kodune. Ja kui nüüd aus olla, siis minu toitumine ja menüü olid ka tegelikult enamasti sellised nagu see jaanuarikuine teema siin. Suhkrulained on mind muidugi kogu elu saatnud, aga eriti lainetas just viimasel ajal (aastal või kahel), mil lapsed on rohkem kodust ära ja ma olen oma tähelepanu ja energiat hakanud eriti rohkelt erinevates suundades jagama ja toitumine on selle käigus kuidagi nurka surutud olnud. Ja vana hea suhkur ju aitab hädast välja, kui on kiire või päeva energia on juba lõunaks ära kulutatud ja kuskilt oleks kiiresti juurde vaja. No ja siis ma sain jälle aru, et keegi peab vahele astuma. Ma siis astusin ise.
Selliseid suhkrutarbimise lõpetamisi on mul olnud tuhandeid (võib olla ma liialdan) ja nad on
alati väga sarnased - ma jätan ühel heal päeval (ja see ongi see kõige keerulisem osa - võtta kätte ja teha selline päev) suhkru söömata (see tähendab kõik kommid, śokolaadid, koogid ja küpsised), piinlen ja vihastan erinevate asjade peale, vihkan kommikappi (ja natuke neid, kes kommid sinna pannud on), aga järgmisel päeval tõusen ja nii väga ei tahagi enam. Ja kolmandal päeval võin vabalt kommi vaadata ja seda mitte süüa. Ja niimoodi ma muudkui õndsalt elan, kuni ühel päeval söön kusagil kommi. Ja olen põhimõtteliselt jälle põhjas tagasi. Kommipõhjas.  Et kui enne jäi segaseks, mis need suhkrulained on.

Eriti mõnus (ja täiesti taimne!) tumeda śokolaadi-avokaadotort. See võib olla JOKK, kui tumeda suhkru asendame mõne vähempatuse magustajaga. Aga magus on magus. Aga ikkagi parem kui poekook! Retsept siin.

Aga nüüd pole ma juba tõepoolest kaks päeva söönud midagi loomset, suhkrust ega nisujahust ja olen enda üle nii uhke. See ettevõtmine ei tundu mulle üldse dieedi moodi, sest nagu ma ütlesin, olen ma tegelikult sellise toitumisega ka enne elanud. Ja ellu jäänud. Ja tegelikult päris rõõmus olnud. Ma usun, et see on suur osa minu motivatsioonist ka, see, et ma tean, et tegelikult on mul (olnud) palju parem olla, kui ma toitun päristoidust ja väldin igasugu töödeldud, tee pealt kaasahaaratud mugavustoite, aga ka piimatooteid, peale mille söömist mul tegelikult üldse hea olla ei ole. Näiteks juust. päris hea vahel, eksole. Aga pärast ma tunnen kõhus küll, et ma olen juustu söönud. Või kohupiima või midagi muud piimset. Selline raske ja seeskeerav tunne tekib. Samasugune tunne tekib mul muide ka kaerahelbeputru süües, kuigi me teeme seda taimse piimaga. No vot ja kuna ma olen elanud ka enne loomse-suhkru-nisuvabaelu, siis on mul ka tegelikult see protokoll täiesti kogetud ja meeles (näiteks, et mida poest osta ja mida millega asendada). Seega selle võrra on mul kergem. Saan aru, et see ei ole nii lihtne, kui see on esimene selline kogemus. Aga selle jaoks on kõvasti inspireerivaid lehekülgi ja väljakutseid nagu veganväljakutse selle aasta jaanuaris ja kokaraamatuid! Ja ajakirju! Headeks ja lihtsateks kodusteks taimetoitudeks saab minu meelest kõige paremini inspiratsiooni Sandra Vungi taimetoit.ee lehelt. Mulle meeldivad ka Mikk Mägi kokaraamatud ja meie oma blogi tervisejuures, kuhu me oleme kogunud läbiproovitud taimseid retsepte. Üldiselt olen ma guugeldamisusku - kui mul on mõni koostisaine või mõte, mida tahaks, siis ma lihtsalt guugeldan ja lisan märksõna "vegan" ja niimoodi leian tavaliselt mõne toreda retsepti või paar ja nendest teen kolmanda versiooni. Ja kui see on eriti hea, siis lisan blogisse ka (vähemalt ühel hetkel)! Tihti saan ka niimoodi hakkama, et võtan mõne tavalise retsepti (näiteks kapsasupi puhul tegin niimoodi) ja lihtsalt asendan loomsed osad taimsetega. 

Kindlasti ootan siia alla kommentaaridesse häid mõtteid ja retsepte ja soovitusi, kust toredat taimset inspiratsiooni leida! Niimoodi me siin kuu aega tiksume - jagame ja otsime ja proovime ja saame äkki kuu lõpuks sellise hea inspikapagasi kokku!

Juhul, kui Sind huvitab täistaimetoitluse maailmavaateline pool, siis selle kohta on eesti keeles ilmunud üks suurepärane raamat "VEGAN", kus on absoluutselt kõikidele veganlust kui elustiili ja maailmavaadet puudutavatele küsimustele vastatud ja väike retseptikogu ka lisatud. Neil on ka kodulehekülg vegan.ee (kus on muide kirjas kõik toidukohad, kust leiad häid taimseid valikuid!) ja ajakiri Vegan. 

Liha ei ole ma aastaid söönud, sest ka see ei tekitanud kerget ja õhulist tunnet. Samas oli lihasöömise ärajätmine väga palju inspireeritud ka soovist mitte loomi süüa - mitte ainult loomasõbra aspektist, vaid ka sellest aspektist, et loomakasvastuses kasutatakse igasuguseid ravimeid ja muid aineid, mida siis lihatoodete söömisega ka inimene oma kehasse kogub. Ja kuna mind inspireerib väga puhas toit, siis kõik need kolm aspekti - halb oli olla, loomade armastamine ja tervise armastamine - andsid korraliku seesmise kindlustunde, et ma tõepoolest ei soovi enam liha (sh linnuliha) süüa. Seega ma ei tunne mingit isu selle järele ega ole kuidagi kurb, et ma maitsvatest lihatoitudest osa ei saa (ja ehkki metsloomade ja rõõmsalt ja vabalt elanud loomade puhul olen ma mõned korrad ka nendest valmistatud lihatoite proovinud, on peale esimest ampsu ikkagi tunne, et see pole minu jaoks). Sama ei saa öelda kala ja mereandide kohta. Nende mittesöömine nii lihtsalt ei lähe, sest erinevalt lihatoodetest, on mul nende järele aeg-ajalt isu. Igaühel omad protsessid ja teekond. 


Ma usun, et see on täiesti aktsepteeritav, et igaühe jaoks jooksebki piir erinevast kohast - on täistaimetoitlaseid, on neid, kes ei soovi ainult liha süüa, on neid, kes tunnevad, et nad ei soovi enam süüa nii palju liha kui varem ja nii edasi. Igal juhul on lihatootmine keskkonnale kurnav, seega on absoluutselt igasuguse menüüga inimestel mõistlik rikastada oma toidulauda taimsete toitudega - laiendada silmaringi ja proovida erinevaid tooraineid ja no kes ei teaks, et lisaks kõigele on köögiviljade söömine lihtsalt kehale kasulik. Meie kõigi õnneks on ka nii paljudes toidukohtades meenüs ägedaid taimseid variante! Nii et alati ei pea ka ise end siniseks vaaritama, vaid võib vabalt ka välja sööma minna ja mingit põnevat köögiviljavärki proovida.


Kuna praegu on puhkamiseaeg, sest saalis alustan alles järgmisest nädalast, sain siin täiesti rahulikult oma taimi küpsetada ja eilseks valmistasin näiteks tomati-kikerherneguljaśśi (kasutasin guljaśimaitseainet, mis andis väga hea guljaśifiili) ahjuköögiviljadega ja täna tegin värskekapsasuppi ubadega. Lisaks võtsin ette jälle kõvasti puuvilju, kes olid viimasel ajal kuidagi kommide varju jäänud. Vanasti me muud ei söönudki - hommikuks toormahlad, vahepaladeks melonid, hurmaad, pomelod, smuutid. Mis juhtus? Kodused rütmid asendusid lasteaia-koolirütmidega ja me lihtsalt ei ole enam päevad läbi koos kodus, et see kuidagi elus püsiks. Ja mugavus muidugi ka mängib siin oma rolli.  Ma loodan meid vaikselt jälle lainele saada ja puuviljasõltlasteks treenida. Sest ega ma niisama siin seda blogi ei pea. Häid harjumusi loome ju!

Lilla kapsa supp mustade ubadega

Kikerherne-tomatiguljaśs

Lisa kommentaar

Email again: