Kommenteeri

Tartu ja koosolemised ja infoväsimus ja śokolaad


Päris huvitav aeg on siinmail taaskord. Igal nädalal on mingid uued taipamised ja arusaamised ja tuuled ja suunad ja märgid ja. Ja ehkki vahepeal tundub, et kõik mõtted ja teemad on kuidagi laiali ja eraldi, siis tegelikult laiema pildina nad kõik vist ikkagi toimivad koos. Vormivad mind kuidagi ja suunavad kuhugipoole. Ja kõik inimesed ka, kes teele satuvad. Ja seda ma olen hakanud taipama viimasel kuul või nii. Ja seda on kuidagi rahustav tõdeda, sest sellises infosegaduses on väga väsitav olla. Ma olen ju kannatamatu ka. Tahaks kohe kõike teada ja lahtihammustada. Aga nüüd ma tunnetan mingit sellist selginemise enerksi või vibratsiooni. Mingi etapp on läbi saamas. 
No igatahes põhielemendid minu nädalates on olnud infoväsimus - ma ei jaksa enam sotsiaalmeediateavitusi saada (ma pole viitsinud mingite settingutega tegelda, aga tegelt tahaks enamiku neist välja lülitada) ja ma ei jaksa vastu võtta seda infot erinevate toimuvate ürituste ja asjade kohta. Ma täiesti mõistan, miks facebook selle va algoritmi niimoodi seadnud on, et põhiinfo inimeste seintel moodustavad oma inimeste ringi postitused. Sest inimesed lihtsalt väsivad sellest suurest üldisemast infotulvast ära (kui mõelda sõbralisti suurusele - kui on ka 100 inimest listis, siis kõikide postitusi ei jaksaks ju lugeda. Samamoodi ei jaksaks läbitöötada kõikide teenusepakkujate reklaame.). Ja see on jälle üks sellistest taipamistest, mida ju mõistusega tean, sest see on igatpidi loogiline, aga mida ma nüüd ka kogu kerega ja meeltega ja hingega tunnetan. Ehk et miski pole omandatud enne, kui see on ise läbikogetud-tunnetatud. Enne on see lihtsalt info.

Teine põhielement on olnud mingi seisak või selline nullpunktis olemine. Ma arvasin alguses, et see on kuidagi ebameeldiv ja ängistav, kui justkui teen kõike, mis peaks entusiasmi ja inspikat üleval hoidma (näiteks vägev kundalini jooga nabapunkti harjutusteseeria Nabhi Kriya, mis on just selline jõuline tahtejõudu ja eluenergiat ja julgust ülespumpav seeria, mida me igapäevaselt oma väikse seltskonnaga tegema hakkasime, sellerimahl, päike, natuke rohkem aega), aga ikka on nagu mingi üleüldine seisak mu sees ja ümber. Aga siis ma hammustasin läbi, milleks seda vaja on. Sellist seedimisaega, et näha selgemalt oma hetkeelu, suundi ja tundeid seoses tulevikuplaanidega. Et oma elu päriseltpäriselt toorelt ja neutraalselt vaadelda ja tunnetada. Naiselik-tervislikud põhjused aitasid seda aega veel rohkem maha võtta, sest keha juba seetõttu lihtsalt ei jaksanud ringi tõmmelda. Ja nüüd, mil ma tunnen, et tänu sellele on mingid mõtted vaikselt maanduma ja paikaloksuma hakanud, on mul päris hea tunne.

Ja kolmas põhielement, mis mind on viimastel nädalatel saatnud on igatsus inimestega koostöö-koosolekute-koosplaanitsemiste järele. Ma tunnen, et iseend inspireerida on jube raske. Teistega koos arutledes ja ajurünnakuid korraldades ja ühiselt tegutsedes tõuseb kõik aga kohe lendu. Nagu kodus joogatamine vs grupis joogatamine. Samamoodi. Energia ja mõju on sada korda suurem, kui seda kõike ühiset teha. Koos. Ja ma tunnen sellest kuidagi hirmsatmoodi puudust. Sellisest koostegemisest ja üksteise inspireerimisest ja plaanimisest ja korraldamisest tiimina. 

Sel praegusel sisekaemuseajal on mind väga aidanud kõikvõimalikud spontaansed ja vähemspontaansed arutlemised abikaasa ja sõbrannadega, mis on kõike toetanud ja kuidagi lasknud minu taipamistel sellest neutraalsusest välja kooruma hakata. Nii tore mõistujutt, eks. Ma lähemalt veel ei räägi, sest ma pean neid värskeid värke natuke veel seedima ja vaatama, kas need päriselt ka püsima jäävad ja edasi viivad või on nad jälle üks ego päästerõngas neutraalsusest välja rabelemiseks. Mis on supertricky, sest ma olen võimeline ka sellistel alustel toimetama. Aga samas - õigeid ja valesid otsuseid ei olegi, nagu ma kuskilt lugesin ja vist ka teiega jagasin, sest iga otsus on õige - energia hakkab iga otsuse puhul tööle ja iga otsuse puhul on võimalik igasuguseid lahedaid ja toetavaid asju kogeda, areneda ja rohkem iseendaks saada.

Ühesõnaga, ma tunnen, et see neutraalsusepunkt, milles ma olen kümmelnud, ja mille juurde kuulub ilmselt ka see infoväsimus, on aluseks mingile uuele suunale. Ja ma olen tänu sellele ja arutlustele inimestega hakanud siin natuke paremini aru saama oma soovidest ja eesmärkidest ja sellest, mille poole üldse püüelda. Sest ma avastasin ka ühtlasi, et ma olen 36. Ma olen igasuguseid soove ja unistusi alati kuhugi lükanud, sest ma olen mõelnud, et nende jaoks tuleb ühel hetkel aeg. Ja siis on kuidagi aastad muudkui edasi läinud ja ma mõtlen, et ega ta vist enne ei tule, kui ma teda ise võtan. Nii et põnev. Sedasorti põnev, et tahaks lugeda oma tuleva sügise postitusi, et näha, kas ja kuhu see laine mind viinud on. 

Mul on vahel natuke kahju, et ma ei lähe siin detailsemaks nagu ma läheksin pärispäevikus, mida kirjutan iseendale, aga ehkki ma tunnen, et tahaksin väga jagada kõikikõiki oma mõttekäike ja avastusi, siis ikkagi jääb alati olema mingi osa neist, mida ma ei saa jagada. Lihtsalt. Tunne ei luba. Ja neid avastusi jagan oma lähedasema ringiga, aga samas ka vahel juhtumisi selliste inimestega, kes õigel ajal ja kohas satuvad olema. Sest selliste mittelähedaste inimestega on ka väga meeliavardav elu mõtestada - hoopis teised vaatenurgad ja lähenemised ja värskem inff kelleltki, kes ei ole võibolla minuga nii tuttav, et laiemat tausta teada ja lasta sel end mõjutada. Nagu neutraalne kolmas isik, noh.

Aga niisiis. Suhtekuu, jah. Saan öelda, et täitsa on! See ikka töötab, kui võtta mingi teema ja tähelepanu sellele suunata. Isegi, kui me pole parajasti abikaasaga füüsiliselt koos, näiteks, on see teema minu enda sees õhus ja toimub mingi pidev mõtestamine ja tunnetamine, et kuidas ja mida annaks teha, et veel rohkem kõike toetada ja arendada. Lisaks veel omavahelised vestlused, mille osas ma sain ükspäev aru, et väga suur osa nendest vaatenurkadest ja mõtetest, mida ma olen pidanud vastuoluliseks minu maailmanägemisega ja need kuidagi kõrvale jätnud kui lihtsalt "kellegi teise mõtted, milleks tal on täielik õigus seal enda sees", on tegelikult mind toetavaid pointe täis. Aga ma pole kuidagi tahtnud neid näha või siis oli mul vaja enne mingi oma teekond läbi käia, et neid vastu võtma suuteline olla. Ma räägin siin sellest puukallistamisest ja roosadest prillidest, mis mul kalana kahtlemata pidevalt ees on ja mille üle on mul tegelikult suur rõõm, sest minu meelest maailm ongi ilus ja äge ja rõõmus koht, versus ratsionaalne mõtlemine ja maine elu. See tasakaal. Ma olen hakanud aru saama, et see tasakaal on see, mis on natuke paigast ära olnud ja aeg on jalgu rohkem maaga ühendada. Sest tundub, et ainult roosade prillidega ringikäimine ei ole praegu enam see, mis mind toetaks. Aga täiesti sajaportsendiliselt ei jõuaks ma sellise taipamiseni ilma kõikide nende kogemiste ja läbiproovimisteta ja läbitulemisteta ja roosade prillideta. 


Käisime ühel nädalavahetusel kahekesi Tartus, et lihtsalt olla ja kulgeda ja teha seda, mida tahame. Käisime V Spas ja kinos vaatamas filmi "Roheline raamat", söömas ja jalutamas ja külas ja see oli nii mõnus. Lihtsalt olemine. Jalutada oleks tahtnud rohkem, aga ilm oli külmavõitu, seega jalutasime pigem mõõdukalt. Aga see oli üks väga vajalik nädalalõpp. Jällegi. Just selles koosolemises olemine. Vahepeal täiesti ilma sõnadeta, lihtsalt koos olemine. Järgmine etapp on perereis Itaaliasse koos Liina perega, mis saab kohevarsti juhtuma ja mis saab kindlasti ka igasuguseid vestluseid ja taipamisi kaasa tooma ja meile kõigile väga oodatud puhkust ja koosolemist andma. Perena ja eraldi ja Liinaga ja üldse kõik koos. Inimesed, noh. 


Aa, ja śokolaad. Alati tuleb appi, kui mul on mingi settimis-protsessimis-enesessevaatamiseperiood, sest ma olen emotsionaalne sööja ja sellega tuleb vist mingitpidi leppima hakata ja lasta endal seda śokolaadi ka vahepeal süüa. Ja ma alati ütlen Martinile, et palun. ära. too. śokolaadi, isegi kui ma väga palun. Aga ma suudan ikkagi olla väga veenev, nii et ta toob ikka. Ja siis ma olen täiega rõõmus ja tänulik ja vahel enda peale pahane, aga ma otsustasin, et ma nüüd selle enesega pahandamise osa jätan edaspidi välja. Ja aktsepteerin, et śokolaad ja koogid on ikkagi üks elu väärtuslik osa (Onju, Kairi ja Berit), mida ma kavatsen täiega vastu võtta. Aeg-ajalt. Sellerimahla vahele. Tasakaal. Jälle.

Suhe oma koeraga on ka see, mida olen viimase aasta jooksul kõvasti lihvinud.
Meie jalutuskäigud looduses on lihtsalt mu lemmikud.

Lisa kommentaar

Email again: