Kommenteeri

Sünnipäevaeelsed mõtisklused - Tony Robbins, uskumused ja harjumused ja Grete järjepidevuseparadoks


Ma siin ikka lainetan vaikselt edasi või seilan lainetes ja hulbin ja olen keset tormi ka.  Aga samas on nii huvitav olnud jälgida, kuidas see elu ja värk siin kõik lahti rullub. Viimastel nädalatel on nii mitmete inimeste eludes igasuguseid segaseid asju juhtunud. Nagu ongoing täiskuu oleks. Ja mina olen olnud pigem endassetõmbunud ja selle kõige kõrval vaatan, et äkki see polegi kõige hullem variant olnud (huvitav vaatepunkt! :)).  Täna on minu 35. eluaasta viimane päev, mis tähendab, et homme on minu sünnipäev! Järgmine uus eluaasta on ees. Ja olles kuulanud Tony Robbinsit, tekkis jälle see tunne, et see on ikka eriti imeline, et ma just niimoodi saan siin ja praegu elada ja kui palju võimalusi on igast asju teha. Ja et miks ma siis neid ei tee või mis mind tagasi hoiab või kuidas neid tegema peaks, seda mõtlesin ka.
Rohuneeme. Ma võiksin siinkandis elada, universum.

Ma kuulasin siis seda Tony Robbinsi loengut või vestlust või noh, tema mõtteid. Väga soovitan, muide. Selline kena 33-minutiline inspiratsioonikõne, kus ta nii loogiliselt ja lihtsalt paneb kõik paika - kõik sinu elus oleneb sinust endast ja sinu soovidest, pingutustest ja sammudest, mida teed nende soovide täitmiseks. Ehk et ainult tahtejõust ei piisa (võib ka nimetada motivatsiooniks, ehk, kui see motivatsioon on tekitatud ilma seesmiste veendumuste või seesmise otsuseta, siis selle mõju ei ole väga pikaajaline. Nt palga suurenemine töö eest, mida sulle tegelikult teha ei meeldi, ei ole üle mõne kuu motiveeriv), et pikemaajalisi tulemusi saavutada, mistõttu on oluline endale teadlikult toetavad rituaalid luua, mis need pingutused kehasse ja meeltesse salvestavad. Kõik mittetoetav, mida me teeme, on ka mingite rituaalidega kinnistatud. Me oleme harjunud mingeid asju tegema ja siis need harjumused võtavad meie igapäevaelu üle ja kujundavad meie olemust. Ja meie meel või ego tahab mingit kindlat plaani täita - talle on vaja kuvandit, et siis sellele kogu aeg väljastpoolt kinnitust otsida. Egole ei meeldi igavleda ja niimoodi hoiab ta end tegevuses. Meie saame ise siis ju vaadata, millise kuvandi me endale iseendast luua soovime, et ego ja aju saaksid meid kinnitustega toetada. Kui see kuvand on meie pärisolemusega kooskõlas, siis ongi kõik ilus.

Ja ta rääkis ka sellisest asjast nagu standardite tõstmine. Ehk et meil on mingid seesmised otsused, mis meid defineerivad. Näiteks, keegi otsustab, et ta ongi suurekaaluline või nõrga immuunsüsteemiga või halbade suhete magnet või ei ole sportlik või on vaene või midagi muud sellist suurt ja olulist (aga ka väikest ja olulist) ja seda polegi võimalik muuta. Sest see lihtsalt on nii. Aga tegelikult on see mingi otsus, mille ta mingil hetkel tegi (või tegi seda keegi tema eest) ja mis on nüüd selline kinnistatud mõttelaad. Ja see muudkui siristab peas, et ma ei saagi midagi teha, sest see on minu olemus. Aga tegelikult saame me alati neid otsuseid muuta, kui me selle läbi hammustame ja väga tahame ja me saame alati olla iseenda parimad versioonid, kui me ise sellesse usume ja tõstame oma standardid kõrgemale - ei lepi enam energiapuudusega, suure ja väsitava kehakaaluga või suhetega, mis meid alandavad või kuidagi lõhuvad või ainult unistamisega ilma uskumiseta, et need võivad vabalt täituda, kui me ainult tahame. Sest me oleme kõikvõimsad! Ja seda kõike teemegi seesmise otsuse läbi ja seda otsust toetame uute harjumustega. Ja usume, et kõik on võimalik, kui selle nimel pingutada.

Sellest on juttu ka A. Duckworthi raamatus "Südikus - kirglikkuse ja visaduse jõud",  mida ma ka siin olen kiitnud. Tema toob ka näiteid teadusest ja elust juurde, mis kinnitavad, et kui vähegi pingutada, võid saada väga heaks ka aladel, milleks sul nii-öelda eelduseid ei ole (ehk sul on uskumus, et sa pole sportlik või täpne). See toimib siis, kui sul on südikust. Ehk sa pingutad eesmärgi nimel ja oled järjekindel - ehk lood toetavad harjumused ja rituaalid, mis aitavad sind pidevalt eesmärgile lähemale. Ja see eesmärk ei pea üldse olema saada maailmameistriks, vaid ka näiteks isiklikus plaanis võid sa saavutada nii häid tulemusi, kui võimalik - kasvõi koduküla mõistes. Või kui oled alati soovinud saada õpetajaks või loomaarstiks või tantsijaks - alati on mingeid võimalusi selliste unistuste täitmiseks, kui seda teha tõesti suure soovi alusel ja pühendumusega. Igasuguseid programme on, mille raames saab koolis töötada, tantsijaks võib igaüks õppima minna trennidesse ja suure soovi korral igasugustel võistlustel osaleda või etendusi korraldada või loomaarsti abilisena tööle hakata, et ikka selles vaibis olla ja loomi varjupaikades või kusiganes aitama hakata. Ja sealt veel järk-järgult edasi minna, kui vähegi soovi on. Väljundeid ja võimalusi on tohutult, kui neid siira sooviga otsida ja sammhaaval unistuste ja eesmärkide poole liikuma hakata.

Ja ma pean märkima, et mul on väga vaja seda kõike jälle kuulda. Nagu aeg-ajalt ikka. Et lõpuks kogu täiega seda ja iseendasse uskuma hakata. Siiani käib see ikka veel lainetena. Ma arvan, et üks minu suurtest ja tugevatest uskumustest on, et minus pole piisavalt järjepidevust. Ehk et ma ise usun seda ja see juba tõmbab kogu elu niimoodi käima, et ma nagu luban seda endale. Sest ma "olengi ju selline". Ehkki ma olen korduvalt endale tõestanud, et see ei ole tõsi. Korduvalt olen ka muidugi tõestanud, et on. Aga no see näitabki, et mõlematpidi saab olla. Ei ole mingit standardit, et Grete ei suuda lihtsalt järjepidev olla! Ma ise mõtlen, et olles lugenud just Kalade horoskoopi, kus põhimõtteliselt oli ka öeldud, et kalad, tõesti-tõesti, ei ole eriti järjepidevad tegutsejad, saan ma aru, et jah, ma tõesti armastan igasuguseid uusi ja põnevaid väljakutseid ja kogemusi ja uudishimu on mu keskmine nimi, aga ma armastan ka rituaale ja mingites küsimustes olen väga järjepidev. Ja seda tõepoolest läbi praktika. Ehk et ma olen nendes olukordades lihtsalt teinud otsuse, et nii on ja sellega harjunud, nii et enam ei teki isegi küsimust, kas olla järjepidev või mitte. 

Eks see blogi siin ju sündis ka suures osas selle uskumuse kummutamiseks - ma tahtsin iseendale luua harjumuse kirjutada ja jagada ja otsida väljakutseid ja toetavaid praktikaid, et pidevalt ja jooksvalt iseenda parim versioon olla. Või vähemalt hoida end kuidagi selles vaibis. Sest see on minu jaoks oluline - ma tahan olla lainel ja ma ei taha kuhugi ära vajuda. Ma tahan kirjutada, sest see tohutult maandab ja laeb mind samal ajal ja ühtlasi saan ma kirjutades kõik mõtted selgemaks. Ja mulle hirmsasti meeldib, kui te minuga kaasa mõtlete - kas virtuaalselt või pärast otse rääkides. 

Ma mõtlen, mida ma praeguseks õppinud olen, ongi see, et ma ei saa seda blogi kirjutada või üldse oma elu elada nii, et mul pole plaani. Või süsteemi. Ma olen palav kulgemise ja voolamise austaja, aga ma näen, et mulle on vaja ka mingit plaani, mille järgi voolata ja kulgeda. Sest ma ei taha seda voolamist ja mugavust segamini ajada. Sellest ma olen vist kirjutanud juba. Aga järelikult ongi see minu sees praegu teemaks. Ma ei taha vajuda mugavustsooni. Ja ma olen seda siin juba selle aasta esimestel kuudel mitmeid kordi teinud. Ja selleks on mulle vaja vaba voolamise kõrvale mingit struktuuri või plaani, mida täita. Rõõmustada, kui midagi on tehtud ja oodata seda, mis ees, et selle nimel jõuaks palju rohkem toetavaid samme teha kui lihtsalt voolates. Ja seda on hea tõdeda ja kirja panna, sest ma tõesti tunnen, et selline poolstruktureeritud värk sobib mulle. Mulle hullult meeldib igasuguseid liste teha ja märkmeid ja rõõmustada, kui ma olen jälle järjepidev olnud - näiteks meditatsioonide ja joogaväljakutsete puhul on see i-me-li-ne tunne, kui saab järjekordne 11 või 40 päeva tehtud. Selline kinnitus endale, et Grete võib küll järjepidev olla! Aga ma ei saa öelda, et see oleks lihtne protsess, sest sinna vahele tuleb mitmeid kordi seda tunnet ka, et ma "lihtsalt ei ole järjepidev inimene ja sellepärast see ongi raske ja võib olla ma ei peakski seda tegema" või siis minu lemmik: "aga elu on kulgemine ja ma peaksin saama voolata kaasa ja usaldada ega peaks liigselt pingutama".
Ühesõnaga, see ongi selle kõige juures minu jaoks üks peen koht. Minu sees. Kus on see tasakaalupunkt selle pingutuse ja voolamise vahel? Ja selle leidmisega ja hoidmisega ma tegelengi nüüd. 

Üks mõte tekkis veel - mulle väga meeldib Tony Robbins ja tema selline jõuline, aga samas siiras ja hooliv stiil. Ja öelge, mida tahate, aga tema puhul ma tõesti näen seda siirust. Väga mitmete USA koolitajate ja muude coachide puhul on tunda sellist ülepingutatust, aga tema puhul ei ole. Aga mõte tekkis sellelt pinnalt, et ehkki see pingutamine ja eesmärkide täitmine ja südikus ja standardite tõstmine on kõik minu meelest suurepärane viis elada oma elu täiega oma potentsiaali kasutades ja ägedalt, on naistel vaja endale natuke siiski ka sellist laadimisaega lubada. Ajamahavõtmist. Mitte et meestel ei oleks, aga naistel juba füsioloogilises mõttes. Me elame väga meheliku energiaga maailmas, kus kõik on hästi saavutustes ja ambitsioonides kinni, aga naised on ikkagi naised ja seda kõige kaunimas ja ilusaimas mõttes. Me ei ole nõrgemad ega vähemvõrdsed ega vähemvõimekad ega mingiteks kindlateks rollideks loodud, aga me oleme füsioloogiliselt teistmoodi tehtud. Me vajame mingi aja kuust puhkust, me vajame aega ja puhkust, kui me kanname kõhtudes beebisid, kui me toome need beebid ilmale ja kui me taastume. Ja minu meelest see on kõik kaunis imeline. Ja täiesti lubatud on vahepeal rahulikult võtta. Ilma tohutute saavutuste ja jõuliste sammudeta. Aga jällegi - minu jaoks on oluline tunnetada piiri puhkuse ja taastumise ja mugavustsooni vahel. Et see vaiksemalt võtmine ei muutuks vabanduseks mitte oma elu ja aega inspireerivalt ja elamusterohkelt ja uudishimulikult võtta. I´ve been there. Sellepärast tean. 

Lisa kommentaar

Email again: