Suhteaprill - suhted - iseendaga ja teistega ka 

Blogi

Kommenteeri
Ma otsustasin pühendada aprillikuu suhetele - iseendaga, teistega ja paarisuhtele sealhulgas. Ehk et ma ennekõike mõtisklen ja tunnetan ja panen tähele, kuidas olulisi suhteid toita ja hoida ja kes mina üldse suhtes olen - kus on minu piirid ja mis mind juhib ja kuidas ma saaksin olla päris, muretsemata selle pärast, mida teised arvavad ja milliseid hinnanguid anda võivad ja kartmata konflikte. Sest konfliktid ongi ju sellised nurkadelihvijad ja edasiviijad, et me üldse aru saaks, kus kellegi piirid on. Igipõline teema. Kuidas jääda suhtes iseendaks. Nii suhtes iseendaga kui suhetes teistega.
Selle kõige üle mõtlemisel olengi aru saanud, et sellest hästi ei piisa. Noh, sellest, et mina oma peas midagi mõtlen ja otsustan. See võiks olla ikkagi kahepoolne protsess. Nii et teiseks oluliseks faktoriks on aeg - teadlik ajavõtmine suhte toitmiseks tähelepanu ja energiaga (sest sinna, kuhu suunad oma tähelepanu, suundub ka su energia kohe järele). Ükskõik millisele. Suhtele iseendaga,  lapsega, emaga, sõbraga või kaaslasega või kellega iganes. Sest eriti ägedalt ja kiiresti saab igasugustes nurkades ja piirides selgust just siis, kui on palju koosolemiseaega! Siis saab kogu aeg katsetada ja üksteisele igasuguseid asju peegeldada. Täiesti arusaadav, et meie kõige jõulisemad õpetajad on lapsed ja elukaaslased. Ja ilmselt ka kolleegid. Selles osas tuleb lihtsalt teadlik ja tähelepanelik ja kohal olla. Märgata, mis ei sobi ja miks - millele see minu sees viitab, mis vajab parandamist. Ja hoiduda teiste süüdistamisest.

No vot, nii et ma siis võtsin aprillikuu kalendri ette ja vaatasin, et täitsa kenasti saab siin aega võtta igasugustele omadega koostegemistele. Juba on plaanis üks nädalavahetus abikaasaga, mõni üritus sõpradega ja kirsiks tordil veel reis terve perega Itaaliasse. Nii et tundub, et võimalusi on mitmeid, et kõiki suhteid läikima lihvida. Ja ma ei tee seda üldse sellepärast, et mingid suhted nüüd siin kuidagi katki oleksid, vaid ma tunnen hoopis, et tegelikult võiksin ma kõikides suhetes veel siiram ja rohkem päris olla. Nagu mu ülejäänud eluski. Ma tegelen sellega, et end selgemalt väljendada, mitte hoida mingeid ärritumisi või vastuolulisi tundeid enda sees, et teisi säästa. Sest see on minu muster. Ma neelan igast asju alla ja püüan kõigest hingest konflikte vältida. Nagu ma juba mainisin. Ja see viib aina suurema rahuolematuseni iseendas ja ei anna väga teistele ka aimu, mida ma täpselt ootan või kus on minu piirid ja nii. Ja selliste minu inimeste keskel on seda piiride seadmist palju lihtsam teha. Sest ma olen igatpidi hoitud.

Foto: Krista Kõiv
Ma ühel päeval siin mõtlesin ühele jube huvitavale dilemmale - ühest küljest me ju peaksime võtma iga inimest ja suhet ja olukorda, kes/mis meie teele satub, õppetunnina ja tänu sellele leidma iseendas arengukohti, aga teisest küljest soovitatakse nii-öelda hoida eemale sellistest inimestest ja energiatest, mis meid üldse ei teeni ega toeta, vaid pigem lõhuvad. Kuidas siis peaks olema nüüd siis? Kui ma hoian eemale, siis ma ju võtan endalt õppetunni ära ja nagu valin lihtsama tee ja võingi sel ettekäändel hüpata ühest suhtest teise ja muudkui põgeneda, kui asjad keeruliseks lähevad. Aga kui ma ei hoia eemale, siis kas lõpuks mingi selline madal energia ei hakka mind ka niimoodi mõjutama, et enam ei jaksa sellest üle olla? Nagu ikka, siis ilmselt on tõde seal vahepeal. Ja muidugi jälle tunnetuse küsimus. Ilmselt ongi see võti siin selles, et kui mina ise hoian oma sagedust kõrgel ja olen hingelt mõistev ja toetav ja armastust täis, siis see madal energia ei mõjuta mind? Või mõjutab ajapikku vähem? Sest armastus ja valgus ja kõik ilus on alati tugevam kui pimedus ja muu selline (no näiteks kui on suur pimedus, siis üks väike küünal muudab selle hetkega olematuks ju ikkagi), sest see on selline loomulik olek üleüldse.

Ja teine aspekt - lõppude lõpuks tõmbame loomupäraselt juba ligi selliseid olukordi ja inimesi, kes meiega haakuvad või samal lainel seilavad. Nagu selline universumiseadus või nii. Ehk et kui me ise siin jõuga ei hakka end kuhugi suruma, siis läheb kõik juba iseenesest seda rada, et meie ümber on järkjärgult aina rohkem selline õhkkond ja seltskond, mis on seda nägu nagu me ise päriselt-päriselt oleme (ja siis juhtubki, et mingil seletamatul põhjusel kaotame töö või saame parema pakkumise või ootamatult saab suhe kellegagi läbi. Ja kohe see ilmselt nii ei paista, aga mingi aja pärast hakkab selguma, et see oli üks oluline tõuge, mida oli vaja, et päriselt iseenda moodi elu elada). Ja kui me surume end mingitesse raamidesse ja piiridesse ja oleme hirmude ja vanade mustrite küüsis, siis me tõmbame just sellist värki ligi ka. Samasugust energiat. Ja inimesi, kes seda meile jõuliselt peegeldavad. Mistõttu on mõistlik ikka igasuguse rahulolematuse puhul iseendast alustada, et kuidagi sellest nõiaringist välja kanduda.

Öeldakse ju ka, et näita, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise. Ehk et need, kellega Sa end ümbritsed, nendega samal lainel seilad. Ja kui tunned ära need oma inimesed (ja sa tead küll neid inimesi oma peas juba praegu), siis nende seltskonda eelistada võikski (ja ühel hetkel ei jää teistsugusteks suheteks ja inimesteks enam aega ega ruumi). Tavaliselt need, kellega koosolemine on selline sundimatu ja loomulik, need jäävadki oma inimesteks. Isegi siis, kui neid ei näe kasvõi kümme aastat, on nendega kokku saades alati tunne nagu poleks eraldi olnudki. Ja mulle tundub, et nende oma inimestega on nii, et isegi kui vahepeal viivad rajad kuhugi teineteisest väga eemale, siis mingil ajal saavad need jälle ringiga kokku tagasi. Ja mõned oma inimesed peavadki olema oma inimesed mingi perioodi, et meile midagi peegeldada ja mõnes olukorras abiks olla ja siis ongi nende töö tehtud ja meil aeg eraldi edasi minna juba oluliselt targemana ja neid tarkuseid läheb juba edasistes suhetes tarvis.

Ühesõnaga niimoodi ma siin mõtisklen pidevalt elu üle järele ja proovin leida, milline on minu tõde. Sest minu ümber on nii imeägedaid inimesi, kes on ka kõik oma suhetega igasugustes põnevates punktides ja ka nende jagamised ja mõtisklused ja juhtumised inspireerivad mind väga (aitäh, et te jagate ja mind aeg-ajalt kaasate, mu inimesed). Ja siis ma mõtisklengi, et kuidas võiks olla, et miski tõde oleks minu jaoks söödav ja arusaadav ja millega ma saan nõustuda. Ja lihtsalt juba see protsess, kuidas me arutleme ja kokku saame ja mingi taipamiseni jõuame ja siis jälle järgmise olukorra kallale asume, et seda lahtimõtestada, aru saada, mida sellest õppida saab ja kus on see heatahtlikkus selle teo või käitumise taga (sest alati on, lihtsalt vahel on see üsna peidetud või lähtub mingist mustrist, mis inimesele külge on haakunud kodust või mujalt lapsepõlvest või suhetest), juba see on nii täitev ja vägev ja huvitav ja tohutuid elamusi ja kogemusi ja olukordi loov. Pole raske olla tänulik, ma ütlen. Aitäh, minu inimesed!

Foto: Krista Kõiv

Lisa kommentaar

Email again: