Kommenteeri

Segaste vaibide päev ja suvine joogafestival 2.0

Kusagil Setomaal.

Täna oli selline päev, mis kuidagi läbi vahepealsete kummaliste eluliste kivide-kändude õhtusse jõudis. Kui täiskasvanud suutsid selle kõigega niimoodi enamvähem hakkama saada, siis lastest oli tunda, et kuidagi liimist-lahti-ja-ei-tea-miks vaib oli.  
Joogalastel juhtus täna igasuguseid asju - lisaks sellele, et võimla katusest lausa peaaegu et voolas vett läbi, oli palju üksteise otsa komistamisi, möödarääkimisi ja muud segadust ning minu enda laps oli kodus ka kuidagi samas olemises ega osanud selgitada ega väljendada, mis selle aluseks olla võis. Lisaks mitme suure inimese märkamised, et midagi on täna kuidagi off. Nii et ma kirjutan tänase lihtsalt ühe tavalise imeliku vaibi päeva arvele ja läheme edasi. Sest elu lainetab igatahes ja iseenesest on see meeldiv, sest siis on neid eriti mõnusalt kulgevaid-voolavaid päevi millegagi võrrelda. 

Täna tuli mul tänu Merylinile selline tunne (tahtsin kirjutada "mõte", aga see oleks liiga peast lähtuv ja ei oleks tõsi, sest peaga mõeldes see küll alternatiiviga võrreldes mugav ei tundu), et äkki peaks ka suvisele Prantsusmaa kundalini jooga festarile oma esiklapse kaasa võtma. Kaheksane on juba täitsa iseseisev inimene ja võiks olla piisavalt koostöövalmis ja avatud, et sellist kaheksapäevast seiklust minuga koos läbi teha. Onju? Sest ma arvasin siiani raudpoltkindlalt, et ma võtan selle nädala seal Prantsusmaal iseendale. ISEENDALE. Et puhata sellest aastast ja toimetamisest. Laadida end uueks hooajaks. Ja ma ei tea, mis juhtus, aga kui ma oma südant kuulan, siis see tunne on lihtsalt nii selge.  Ja hämmastav on täheldada, et ma justkui kuulen oma mõistust kuskil taamal karjumas ja juukseid peast kiskumas ja põlvili mudas palumas, et ma ei teeks seda iseendale. Aga süda on siinsamas kohal ja jumalastrahul ja õndsa-kindla näoga (ja seljaga selle põlvili-tüübi poole) vaata lennupileteid, mõtleb pagasivärki ja muud reisiplaani läbi.

Sest isegi kui üks kaheksane on "iseseisev inimene" (haahh), siis on ta ikkagi kaheksane. Laps. Võinoh, ma võibolla ei rõhutakski niivõrd seda vanuseosa, kuivõrd on ta eraldi inimene oma soovide ja plaanide ja tujudega. Kes tuleb minuga kaasa ja kelle eest ma vastutan. Minu aasta oodatuimal sündmusel. Mis peaks olema mulle. Ainult. Aga see ekstremist minus tunneb, et just võiks sel aastal teha midagi uutmoodi ja ikkagi see ära proovida. Sest see joogafestivali õhkkond, toit ja programm ja see, et me läheme kahekesi koos niimoodi esimest korda sellisele vägevale ja pikaajalisele tripile, see kõlab sedamoodi, et seal saab olema palju vägevat, mida õppida ja kogeda ja lahti lasta ja parandada ja nii. Võimas protsess, no doubt. Ja eriti oluline on minna sinna ilma ootuste ja lootusteta. Tegelikult läksin nii ka eelmisel aastal, kui läksin ilma lasteta, iseendaga, ja ei olnud ka päris kindel, kuidas kõik olema saab ja kas ma jaksan ja kõik. Ja siis töötas see ilma ootusteta kulgemine täiuslikult. Paneme siis sel aastal puid alla ja läheme otse edasi, sinna peatusesse, mis peale mugavustsooni tuleb, ma mõtlen. 

Aegu tagasi. Kui Kaheksane oli Kahene. Foto: Krista Kõiv

Lisa kommentaar

Email again: