Kommenteeri

Pere ja Haapsalu, naised ja Nõva, kontserdid ja üleüldine puhkus


Lendame siin suvega kõikvõimsalt kaasa ja avastasime, et ongi pool suve veel ees. Ja kuna ma ikka tahan endale (ja teile ka) väikse märgi maha jätta, mis teoksil on olnud, siis on hea teha üks väike vahepealne check-in ja panna midagi ka kirja ja pilti. Enne kui tähelepanu ja enerks juba järgmistesse tegemistesse edasi läheb.

Juuni lõpus käisime spontaanselt Haapsalus, sest avastasime end äkitselt vaba nädalavahetuse hakult ja mõtlesime seda mitte raisku lasta. On siin kodus juba oldud kah. Kõigepealt, ausalt öeldes, oli mul suur soov kõik Tartusse viia, sest nädalavahetuse ilm ei olnud ilmateate kohaselt eriti paljulubav ja meil on Tartus mitmeid tegemata asju. Näiteks tagurpidi maja. Ja AHHAA keskuses käisime lastega viimati vist kolm aastat tagasi. Nad peaaegu et ei mäletagi, et nad seal käinud on. Ja Tartus on meile alati meeldinud, seega tundus hea variant. Paraku ei leidnud me sellest järelejäänud valikust peaaegu ühtki majutusasutust, mis meid normaalse hinnaga vastu oleks võtnud (ja üldse tõdesime, et sel aastal on majutuse hinnad eriti kõrgele taevasse tõusnud. Airbnb on meie vastu möödunud aegadel päris lahke olnud, aga mitte sel aastal. Mkm. Sel aastal tahab ta meid paljaks röövida). Võib olla oleks muidugi olnud mõistlik selle majutuse otsimisega tegeleda varem kui samal päeval, olen nõus. 

Igatahes, antud olukord viis selleni, et ma otsustasin oma otsingutel võtta järgmiseks ette Haapsalu ja mul õnnestus leida majutuseks üks tõeline pärlelamine! Värskelt renoveeritud korter puumajaderajoonis, eriti mõnusalt lähedal kõigele, mis meid huvitab (ja noh, ilmselt Haapsalukeses ongi keeruline millestki kaugel olla ka).  Ja see oli tõeliselt armas, laheda laealuse magamisaseme ja nariga (kuna meil nari ei ole, on see laste jaoks eksootika) ja nunnu väikese köögi ja elutoaga. Täiuslik. Üsna keeruline oli samas lastele selgeks teha, et tegemist on korteriga ja tavapärane röökiv kõneviis võib naabreid häirida. 



Haapsalus väisasime, nagu alati, Iloni Imedemaad ja minu hirm, et äkki see on nende jaoks juba igavaks muutunud, oli täiesti asjatu. Kuna suvisel ajal on seal õuepeal nii palju toimetamist-meisterdamist, juhtus nii, et me seekord üldse muuseumimaja mängutuppa ja joonistustuppa ei jõudnudki. Ja õuealalt pidime ka (oma) lapsi lahkuma veenma, sest kõht läks supertühjaks. Sööma otsustasime minna mere äärde Wiigi kohvikusse, mis on minu meelest jällegi eriti suurepärase asukohaga - otse mere ääres ja samas sobivalt klaasistatud terrassiga, et tuul ei kiusaks. Toit oli ka väga hea ja lastele eraldi pakkumised täiesti olemas. Väga mõnus. Peale seda liikusime linnuse mänguplatsile, kus ei ole ka kunagi igav. Selline tõelise suvefiilinguga liivane mänguparadiis. Hommikul käisime läbi promenaadi mänguväljakult, kus oli täiesti tuulevaikne ja saime südamest mängida-hängida. Meie tavapärasest Haapsalu-rutiinist jäi seekord välja Beguta Taimetoidukohvik. Kahjuks. Sest otsustasime Wiigi kohvikut proovida ja õhtuti tegime ise kodus süüa. Vabandust, Beguta. Aeg on piiratud ressurss. Ma ei tea, igatahes, mis värk selle Haapsaluga on, aga sealne vaib on selline, et ma igatsen teda juba enne, kui ma sealt lahkunud olen. Ja tahan alati tagasi. Kui ma vahel unistan, et tahaks kuhugi üksi lugema-kirjutama minna, siis Haapsalu oma vaibiga on see koht, mis mulle esimesena kangastub. Järgmised on kohe Hiiumaa ja Tartu. Kusjuures ma ei teagi, kumb võidab. Väga tihe rebimine on. 





Iloni Imedemaal saime osaleda majade joonistamise aktsioonis "740 maja Haapsalule"



Nii. Siis tuli juuli ja ma hakkasin tervislikuks. Siis oli laulupidu, kuhu plaanisime minna, aga kuna me otsustasime, et me ostame piletid pühapäeval ja vaatame natuke ka ilma järgi, kas ja millal me oma kambaga kohale minna võiks, jäime muidugi üldse ilma. Tänu teleülekandele mitte päris ilma, aga noh, füüsilisest kohalolemisevaibist küll. See aga ei takistanud meid kodus vaatamast, nautimast ja kaasaelamast ja -laulmast. Oli ülev ja võluv ja elev. Selline vägev üksolemises kümblemine, mis ikkagi kiirgas natuke ka ekraanist välja. Nii ilus. 

Ja siis sõitsime ühel ilusal esmaspäeval naiste ja lastega Nõva kanti ühte vaimustavasse majakesse, mis jõudis meieni sama vaimustavaid teid pidi. See on selline "küsi ja sulle antakse" lugu. Tervitan siinkohal südamest Anu (ja ääremärkusena lisan siin teksti sees, et see majakene (understatement!) on hetkel ka vabalt äraostetav)! See oli tripp, mida meil kõigil vaja oli ja millele tagasi mõeldes ma siiamaani imestan, kuidas see nii täpselt ja õigesti lahti rullus. Kuidas juhtus nii, et me leidsimegi kõik selle aja ja saimegi neljakesi samaaegselt samas kohas kokku. Ja veel millises kohas! Sellises, mis täpselt meie vajadusi ja unistusi toetas (piisavalt ruumi, suuuur söögilaud, kuhu kõik seitse last ära mahtusid+meie, saun, lähedalasuv rabajärv, kamin, puupliit (aga ka elektripliit), sada ripptooli, terrass, vaikus ja rahu, mets ja mustikad ja superlooduslik ja loodustaustavalt ehitatud maja). Ja see mõnus kulgemine, joogatamine, lõputu arutlemine, jagamine ja vestlemine ja puhkamine ja alasti ujumine ja saunatamine ja arutu mustikasöömine ja taimetoit ja kiikumine ja lihtsalt nautlemine. No täiuslik, noh. Kas täiuslikust on veel täiuslikumat sõna olemas, muidu? Sellisel juhul see. See oli selline Tartu vol 2 lastega versioon. Ja koeraga. Ja mustikate ja puukidega. Aga elu, noh. Mis sa teed. Puugid tahavad ka elada. Ja üleüldse on meil sel aastal aias umbes sama palju puuke kui seal oli, mulle tundub, sest koer tuleb iga päev tuppa mingid tüübid karvades friiraidimas. Ebameeldiv. Aga samas ei ole siin eriti sääski näha olnud. Ma olen siis selle eest tänulik. 









Nõudepesujärts. Allaviiestele olemas nõudepesutugiisik.




Ja siis saabus nädalavahetus, mil ma sain käia mitmel erineval kontserdil, mis on ka vägev, arvestades, et ma polnud ammu ühelgi kontserdil käinud. Ja nii ma siis ühel päeval kunagi unistasin, et tahaks kontserdile. Ja sain kohe neljale. Või kolmele ja poolele. 

Kõigepealt käisin ma vanalinnas, Katariina kirikus Peia kontserdil. Ja ma olen eriti õnnelik, et ma võtsin kätte ja liitusin esireas istuva Nelega - aitäh Nele, et Sa mind rõõmsalt vastu võtsid! Esireakogemus on ikka esireakogemus. Peia laulis meile oma heliseval häälel hingeläbivaid iiri, śoti ja muu maailma vanu ja vahepeal isegi unustatud pärimuslaule. See kirikuvaib ja tema lihtne ja ehe olemus ja puhas ja kaunis hääl ja muusika andsid hinge mõnusa laengu ja rahu. 

Kohe reedel sõitsime abikaasaga kahekesi Ed Sheerani kontserdile, mille piletid jõuluvana meile lahkesti tõi. Me oleme enne ka niimoodi Riias käinud - Kings of Leonil ja Foo Fightersil ja ma armastan neid roadtrippe. Selline mõnus kulgemine tavaelust kaugemale, lisaboonusena see, et ma ei pea mitu päeva mõtlema, mida süüa teha. Kontsert oli lahe - ma siiamaani imestan ja imetlen seda, kuidas üks mees suudab oma kitarri ja looperiga kogu lava ära täita.  Kuna ma pole Ed Sheeranit väga palju kuulanud, eriti tema varasemat loomingut, siis suurt osa lauludest kuulsin esimest korda, aga tema ehe ja lihtne ja aus olek kompenseerisid selle piinlikkusetunde, et me olime peaaegu ainsad, kes laulusõnu ei teadnud. Igal juhul, nagu me ka ükskord ühest dokist nägime, ongi ta selline tore ja sõbralik ja ehe mees muidu ka ja see oli minu meelest tunda. Isegi mitmekümnetuhande inimese seas. Küll arutlesime ükspäev, et võib olla tahaks teda kuulata ikkagi hubasemas keskkonnas. Et kogu tema vaibi paremini tunnetada. Aga ei noh, muidugi jäime me rahule. 

Ja pühapäeval otsustasime minna kogu perega merepäevadele, et kuulata Lennat ja hiljem Ultima Thule, Tõnis Mägi ja Vaiko Epliku sümbioosi. Lenna plaat on meil Martini autos ja lapsed on seda ka juba nii palju kuulanud, et sõnad on peas. Ja me polegi niimoodi enne kontserdil käinud, et lapsed ka pea kõiki laule teaks, seega oli see selles võtmes meile täiesti uus kogemus (ja ma sain jälle aru, et lapsed on tegelt juba nii suured!). Eelmisel aastal käisime Hiiumaal Curly Stringse vaatamas-kuulamas, aga see niimoodi ei sünkinud veel. Seal nad pigem kiikusid ja mängisid. Lennal võtsime aga kohad teises reas ja Kaheksane oli ikka 100% kontserdis sees. Teised nautisid ka mingi aja, aga nende jaoks oli kontsert liiga pikk (terve tund!). Arusaadav, kui sa oled Neljane või Kuuene. Samas väitsid nad, et neile väga meeldis ja hiljem laulis Kuuene muudkui edasi. Lennusadama kontserdilt jalutasime Vanasadamasse Ultima Thule, Tõnis Mägi ja Vaiko Epliku kontserdile, kuhu ma üldse tegelt kõige rohkem minna tahtsin, aga selleks ajaks olid kõik (teised) juba surmväsinud ja isegi veel ühed jäätised ei suutnud neid väga pikalt motiveerituna hoida. Ja me polnud nõus maksma 6 eurot ühe näomaalingu eest. Ega 5 eurot 15-minutilise batuudiala kasutamise eest. Tuletan meelde, et meil on kokku kolm last. Ja meil on kodus ka näomaalinguvärvid ja batuut. Nii pidin ma lahkuma sellelt eriti hea fiiliga kontserilt (kõvasti) enne selle lõppu. Aga saingi siis tegeleda selle ootustest lahtilaskmisega. Sest tegelikult olid kõik juba pikalt väga tublid ja vastupidavad olnud. Ma mõistan. Ja see oli neljas kontsert viimase nelja päeva jooksul. Ei saa nüüd selle suure õnnega üle ka pingutada. 





Ja nüüd on nii, et puhkame kodus, sööme päevad läbi mustsõstraid ja virsikuid ja käime vanaema juures vaarikal kuni Martini puhkuse alguseni, mil me oma suured kotid jälle kokku pakime ja Hiiumaale lendame. No sõidame. Aga nii kergelt ja rõõmsalt, et tunne on nagu lendaks. Sealt edasi ootab ees juba Prantsusmaa joogafestival ja igasugust vägevat värki. Eriti mõnus on joogafestivali puhul see, et ma ei pea seal ise endale joogasuppi ja kitchereed keetma, sest see on seal kogu aeg olemas! Nagu ka jooga ja toredad inimesed ja vägevad kogemused ja mantrakontserdid! Mida sa hing veel ühelt suviselt nädalalt ihaldad! Või tegelt ma küsin hoopis targasti - kuidas saab veel paremaks minna!
 
Keibu
.

Lisa kommentaar

Email again: