Kommenteeri

Next level ja miks ma armastan pead-jalad-koos-olemisi

Oktoober! Hea aeg võtta kokku viimase aja taipamised ja mõtted. Näiteks, et kuidas ma endas julguse ja tänu sellele mingi vabadusekoha leidsin ja siis sellest, kuidas mulle meeldib inimesi haavatavas olukorras näha. See kõlas nüd küll kurjakuulutavalt, aga on tegelikult üsna süütu lugu.

Grete esimeses saalis (Foto: Helen Tulp)
Next level

Next level on sellepärast, et kusagil varasuvel kuni suve lõpus hakkasin vaikselt tundma, et mingi värk on õhus. Muidugi siis ma sellest veel aru ei saanud, et mis see õhus on. Täpselt nagu siis, kui saal oli sündimas, aga ma veel ei teadnud, et on. Siis oli sama tunne. Ja üldse enne igast lahedaid asju ikka vahel tuleb see tunne, et midagi tuleb. No ja suvel oli ka. Ma arvasin, et tuleb uus töö, aga siis sai selgeks, et ei tule. Praegu. See kogemus õpetas mulle hoopis, et ma ei pea tegema 180-kraadilist pööret väljaspool või nii, vaid hoopis enda sees. Ehk et ma vajasin muutust oma suhtumises. Sest ma sain juba enne teha ja ette võtta seda kõike, mida ma armastan, aga ma ilmselt ei saanud aru, et ma olen mõne aastaga natuke ise edasi liikunud. Just seesmiselt kasvanud ja hakanud pilti veel suuremalt nägema. Aga mõnedes tegemistes vaatasin ma asjadele ikkagi vanamoodi. Seega minus tekkis konflikt, sest vanamoodi enam ei saanud ja uutmoodi veel ei osanud. Või ei uskunud veel, et oskan. Ja siis ma arvasin, et äkki on vaja totaalset muutumist. Ja noh, põhimõtteliselt oligi, aga mitte tegudes, vaid suhtumises. (ja ma ei ole üldse mitte totaalse muutumise vastu! See on kindlasti vägev ja ma oleks selle ka täiel rinnal vastu võtnud, kui asjad nii läinud oleksid)

Ühesõnaga, siis saingi ma äkitselt aru, et ma võingi kõike seda teha, mida ma juba teen, aga nii, et ma ise usun, et sellel on väärtus. Palju suurem, kui ma siiani olin arvanud. Ehk et ma võib olla natukene pisendasin seda kõike. Arvasin, et ma lihtsalt natuke teen midagi. Meie Draamatute podcasti neljandas osas rääkisime sellest ka natuke, kuidas me tihti ei julge või ei taha võtta kogu vastutust ega aktsepteerida, et kõik on meie kätes. Ja kui me ise ei usu, et me teeme head asja (või noh, et see võiks olla veel parem ja et põhimõtteiselt piire polegi), siis keegi teine ka ei usu. Sellisesse kohta jõudsin endas - ma ise piirasin ennast oma suhtumisega. 

Ja siis ühel hetkel tekkis järgmine selgus - ma sain aru, milles on kogu aeg probleem olnud või mis on olnud üks mu suuremaid hirme praegusel ajal: hirm iseenda väe ees. Selle ees, et ma tegelt võingi igasuguseid võimsaid asju korda saata, kui ma ainult julgen (ja mida ma üleüldse siin tegelikult kardan või kartma peaksin?). Ja ma ei ole julgenud, sest, ma ei tea, äkki see kõik on nii võimas, et ma ei suuda seda väljakannatada? Või ma ei tea? Või äkki olen ma kartnud, et ma võtan kõik suurelt ette ja väsin ära või avastan poole peal, et ma ikkagi ei julge? Aga mis siis? Kas kõik peab kogu aeg õnnestuma? Ja mis siis saab, kui ei õnnestu - mitte midagi! Siis saab teistmoodi proovida või hoopis midagi muud ja kogemus jääb alles. Ilmselt ma ju olen seda kõike kogu aeg tundnud, aga see ei ole kuidagi sõnadesse vormunud. Ja niimoodi, sellise hirmuna defineerituna, sai see hoopis selgemaks ja aitas asjadel liikuma hakata. Sees ja väljas. Minu maailmas. 

Ühesõnaga. Peale seda algas next level. Tuli podcast, mille me suure julgusega (mille taga oli mitmeid erinevaid hirme) ikkagi ära tegime! Ja läksimegi sellest läbi mõnes mõttes silmaklappidega, et ei näeks ega kuuleks enda ja üksteise ebakindlusest nõretavaid sisemisi hääli. Sest nii õige tunne oli, et vot just seda teed on vaja minna, et igast hirme ületada ja igatpidi kasvada. Ja me läheme järjest edasi ja päriselt naudime seda kõike. Kõike, mis sellega kaasneb. Sest neid väljakutseid ikka siin tuleb igal sammul vastu ka, aga samas on nad sellised kivid teel, mitte suured seinad. Ehk et ongi natuke nagu seiklusrada, mida me hasardiga läbime. Ja inimeste tagasiside on olnud nii toetav! Aitäh!

Draamatud. (Foto: Helen Tulp)

Järgmine osa next levelist tuli uue saali näol, mis samas majas teisel korrusel end lahti rullis. Seda muidugi tänu vägevatele mees-ja naisabilistele. Aga see, millise toetatusega see kõik lendas, no see juba iseenesest oli ebausutav. Nii ebausutav, et ma ei julgenud sellest enne rääkida kui see tehtud oli. Sest kuidas saab nii olla, eks! Aga ühe päevaga sai saal koos põrandatega kolitud. Ja see tunne seal uues saalis.. Next level, noh. Alumine saal oli vägev. See pakkus täpselt õigeid väljakutseid, et ma uut saali paremini mõistaksin ja uuelt tasandilt edasi läheksin. Ja pean märkima, et läks aega (küll mitte üle paari päeva, aga no see ajakulg siin on olnud üle mõistuse segane ja mõõtmatu), et ma uue saaliga harjuksin, sest ehkki mu peas oli see juba loodud enne füüsilist loomist, siis oli selle kõige (selle avaruse ja uue leveli) vastuvõtmine iseenda sees  üsna pingutustnõudev. Mingeid piiravaid uskumusi tuli veits vabastada. Et jõuda sinna kohta endas, kus ma tunnen, et jah! Ma olen küll sama suur kui see saal (ja kõik need uued võimalused, millele ta aluseks olla saab)! 

Uus saal. (Foto: Mari)

Kõik need asjad on mind tohutult julgustanud iseennast usaldama. Et tegelt ma saangi teha, mis ma tahan. Ja võingi. Ja julgengi. Ja ma isegi julgen suvalistele inimestele rohkem silma vaadata tänu sellele! Ja ma ei karda enam isegi (eriti) oma arvamust avaldada ja tunnistada, kui ma midagi ei tea või ei oska. No jaa, okei, ilmselt mitte ikka päris 100% veel ja igas olukorras, aga ma näen, et see kõik liigub sinnapoole. Ma mõistan seda ka, et sellele kõigele saan pidurit panna ainult mina ise. Seega ülioluline on siin end nüüd jätkuvalt lainel ja voos hoida, pakkuda endale toetust ja igasuguseid uusi väljakutseid ja lihtsalt kütet alla visata. Ma muidugi ei loo endale ka illusioone, et mul ei saa olema kehvemaid ja inspiratsioonivaesemaid päevi, aga kui vaatenurk on paigas, siis saab need ka üleelatud. Äkki. Sest vahepeal ongi ju raske! Aga kui vaadelda neid ettetulevaid väljakutseid kui mingeid vajalikke arengupunkte, siis äkki saab ka valutumalt läbituldud (ma tulen siis loen nendel hetkedel seda siin iseendale ette)!


Pead-jalad-koos-värgid ehk järgmine taipamine


Mulle on alati meeldinud igasugused telkimised ja ööseksjäämised ja pikemad ühised väljasõidud, reisid ja meeskonnakoolitused ja festivalid. Tegelikult unistan ma ka juba pikemat aega sellistest ellujäämisretkedest mingis väikses seltskonnas, kus liigutaksegi minimaalse varustusega mitmeid päevi kuskil mööda loodust ja püütakse iseenda ja teistega ja loodusega hakkama saada. Ühel päeval mõtlesin ma välja, miks see nii on. Sest nii on kõige vältimatum, et ma näen kõiki neid inimesi päriselt (sh iseend veel paremini). Ehk et meie/nad peavad mingil hetkel murduma ja olema haavatavad, ilma maskideta ja lihtsalt inimesed oma päristunnetega. Eriti, kui on vaja tegeleda kuskil ellujäämisega ja kõik selline muidu igapäevaselt oluline nagu väljanägemine ja väljapeetus ja igasugused enesele ja teistele seatud normid muutuvad järsku triviaalseks. Aga ka siis, kui tuleb olla ükskõik millises kohas samade inimeste seltskonnas mitu päeva, ka siis hakkab lõpuks kõikide erinevaid tahke ilmnema. Ja no milline toores ja aus ja päris nurkade lihvimise võimalus see on! Ja kindlapeale mitte lihtne! Aga samas nii päris! Ilma tavaelu filtriteta! Sest lühikest aega me ilmselt jaksame mingeid rolle mängida, et siis koju minna iseendana olema. Pikemat aega ilmselt mitte. Võib olla mõned võimekamad jaksavad.

Näiteks käisin just laupäeval saalis gongiööl, kus me 24kesi öö läbi gongide saatel magasime. Selline sleepover. Ja päris mitu inimest imestas, et miks ometi?! Miks sa tahad minna 24 inimesega ühte ruumi koos laupäevaööd veetma, Grete? Lisaks vägevatele gongihelidele ka sel samal põhjusel, millest just juttu oli. Nende hommikute pärast, mil kõik tõusevad ja ongi päriselt sellised nagu nad hommikuti on. Ilma filtrita. Kaasaarvatud ma ise! Nagu mingid ebavajalikud kihid on mahavõetud. Lisaks veel öö läbi gongide võimendatud kogemised ja taipamised, mida me seal hommikuse tee kõrvale jagada saime. 

Siis mõistsin ma veel, et üks selline romantiline põhjus, miks ma igatsesin linna kontorisse tööle, kasvas põhimõtteliselt just sellest kõigest välja. Just sellest, et kui sa päevast päeva oled samade inimeste keskel, näed neid lõpuks igast küljest. Ja see on ühtviisi põnev ja teistviisi pakub kahtlusteta rohkesti keerulisi olukordi ja põrkumisi ja igast muud pusas suhtevärki. Aga seda me ju siia õppima tulimegi. 

Sealt edasi jõudsin selleni, et minu perekond on olnud ja on edaspidi minu ellujäämiskamp, kellega me siin neid nurki muudkui lihvime. Sest lapsed ja paarisuhe on ilmselt kõige võimsamad ellujäämiskursused, mida elus läbida. Iga päev. Kogu aeg. Aga aeg-ajalt oleks põnev seda kõike ka pereringist väljaspool kogeda. Miks mitte ka perena teiste perede keskel - jällegi uued suhtedünaamikad ja uued olukorrad ja seniavastamata küljed endas ja teistes.

Meie kamp. (Foto: Helen Tulp)

Igatahes, kui Sul on jagada mõnd head soovitust, kus koos inimestega ellujäämist proovida, jaga palun minuga ka! Või kui Sul on kogemusi, milliseid hulle asju sellistel üritustel juhtunud on, siis ma olen nii väga huvitatud kuulama!

Lisa kommentaar

Email again: