Kommenteeri

Mailõpulained - Pariis, päevikud ja (tahaks kirjutada päike, aga ei saa hästi) päris head taipamised


Endiselt on põnevad ajad, endiselt on midagi õhus, võib olla on igast värki isegi natuke selgemaks läinud. Käisime vahepeal kahekesi Pariisis pikka nädalalõppu veetmas. Sellised reisid ja olemised kodust ja tavaelust eemal on täiesti hädavajalikud. Ühest küljest on hea puhata ja olla hoopis teises rütmis ja keskkonnas ja teisest küljest on nii hea lõpuks vaikselt seda kerget kodu-eluigatsusetunnet tulemas tunda. Ju siis saime ikka piisavalt kaua ära olla!
Ma lugesin eelmise postituse algust ja mõtlen kui tänulik ma tegelt sellele kõike ülestähendanud iseendale olen. Sest on ütlemata huvitav just tagasivaates lugeda ja vaadelda, mis vahepeal saanud on ja kuhupoole elu ja asjad liikuma on hakanud ja milline tunne või taipamine on selle aluseks olnud. Aga samas tahan ma kohe kiirelt siinkohal jagada kui raske on tegelikult seda kõike haarata, mis minu sees viimasel ajal toimub. Ja seda, millised protsessid minus pidevalt ja väsimatult igasuguste märkide ja juhtumiste ja inimestega kokkusaamiste analüüsimiseks ja seoste otsimisteks käimas on. Sest see on kohati nii intensiivne, et esiteks ei tundu sõnavara selleks piisavalt külluslik olevat ja teisest küljest on need mõtted-tunded-taipamised nii hüplevad ja kirjud ja muutlikud, et jube raske on neid kätte saada ja sõnadesse kinni panna. 

Ühel päeval rääkisin Elisaga, kes tuletas mulle meelde ja pani ilusasti sõnadesse selle, mida ma olen pikalt tundnud - ma tahan pidada taipamiste-päevikut. Ehkki jaa, see tundub väga ajamahukas projekt olevat, sest ma just ju kirjutasin, kuidas kõik hüpleb ja muutub kogu aeg peas ja sees ja ümberringi ka. Ja tegelikult ma pean sellist asjalikumat ja vähemmahukat päevikumoodi asja ka, kuhu ma hommikul päevaprojekti ja visiooni ja tänulikkuse kirja panen (inspireerituna Mel Robbinsi 5 second journalist) ja vahepeal olen ka pikemalt kirjutanud. Ja ikka ilusasti täislausetega ja arusaadavas keeles, milles üks lause viib kaunilt teiseni. Aga vaja on just seda pikemate mõtiskluste päevikut kuhu saaks kõikkõikkõik kirja panna ja pärast tagantjärele üle lugeda ja näpuga järge ajada, et järeldusi teha ja taipamiste tagamaid ja igasuguste toimumiste algeid paremini mõista. Sest blogisse ma ikkagi kõike ei kirjuta - ilmselt ei mõistaks muidu ei teie ega ka mina ise kohati, miks mingi asi üles tuleb ja kuidas tekstiga seostub ja üldse oleks üks igavene segadus. Aga see isiklik ja vaba taipamistepäevik kannataks kõike ja ma lihtsalt laseks kõigel tulla. Mõnikord saabki alles hiljem selgemaks, et mingi kirjapandud pusletükk käib mingisse kindlasse kohta, mida võibolla kirjapanemise hetkel ei olnudki veel üldse olemas. Saate aru. Niimoodi see info peas keerlebki. Ja et mingitki süsteemsust tekitada, olekski hea pidada hüplevate mõtete ja infokildude logiraamatut. Ja blogis saaks nendest selliseid ilusamaid ja selgemaid ja mõistetavamaid kokkuvõtteid teha.
Selline plaan.

Aga jaa, ma teen hea meelega siia ühe pariisikokkuvõtte! Viibisime armastuselinnas neli päeva, nautisime segast kevadilma vihma ja päikese ja sellise 13-18 kraadi käes. Samal ajal kui teie, armas kodumaarahvas, nautisite 27-kraadist nädalavahetust, thank you very much. Aga siiski. Armastuselinn. Ja tegelikult ei ole ma mingi ilmaülevinguja, sest mul oli uus vanaroosa vihmamantel, mida saingi tänu ilmaoludele seal uhkelt ja rõõmsalt kanda! Ja üldse, iga ilmaga saab midagi toredat teha - kohvikud ja kinod ja muuseumid ja poed on täitsa katuse all. Tegelikult me niimoodi otseselt vihma kätte ei jäänudki vist. Tänks, ilmamees.

Montmartre, Saint Coeur.

Otsustasime, nagu me enamasti otsustame, võtta puhkust vabalt, mitte külastada kõiki kohti, mida Pariisis külastada võiks, sest neid on selgelt liiga palju. Tegime oma valiku ja kulgesime peamiselt jalgsi (ja ühel korral ka elektritõuksil) mööda linna, avastasime igasugust värki ja nautisime kohvikuid ja jõe ääres jalutamist. Saime nautida ka üht laheda vaibiga mereannirestorani Bar a Iode, kus reaalselt toodi meile suuured kausid mereanniassortiiga ja igasuguste abivahenditega, millega neid süüa saab. Koht oli lahe, toit oli hea ja oli mõnus elav õhtu. Ehkki ma üldiselt olen ikka mereande söönud, oli see lõpuks üsna vastuhakkav, pean tunnistama. See tigude karbist välja tirimine ja noh. Mingi vastuolu tekkis minus, mis ma teadsin, et ühel hetkel tekib. Ma vaatan, kuhu see mind viib siis. 

Bar a Iode. 

Üks teine koht, mis oli väga ilus.

Vaatasime Eiffeli üle, Notre Dame´i ka, mis oli kohe peaaegu meie naabertänavas (elasime Quartier Latinis), käisime Montmartre´i mäel Sacre Coeuri juures ja kalmistul (sest mulle täiega meeldib vanu hauakive ja -kambreid uurida ja surnuaedades on minu jaoks alati mingi müstiline vaib. Eriti, kui hauad on mitu sajandit vanad. Martin minu põlevaid silmi selles osas ei jaga, aga ta oli vapralt mu kõrval.) ja siis vaatasime Arc de Trioumphe´i üle ja Champs Elysee ja käisime kuunäitusel Grand Palais´s ja the works. Aga põhiliselt jalutasime ja püüdsime tabada seda linna ja linnaosade kohalikku vaibi. See on alati teistesse linnadesse reisimisel üks mu lemmiktegevustest. Kõik need lõhnad ja aknad ja inimesed ja tulukesed ja kohvikud ja.. Eriti mõnusad on õhtused jalutuskäigud, kui on juba natukene pime ka, aga praegusel aastaajal ei lähe eriti kiiresti pimedaks, muidugi. Igatahes oligi mu üheks lemmikuks pühapäevaõhtu, mil käisime kinos ja jalutasime pärast õhtul Sorbonne´i hoonete vahelt tagasi hotelli. Kuidagi mõnus ja selline rahulikumatlaadi õhtu oli - päevasel ajal oli Pariis tohutult inimesi ja turiste täis, vähemalt sealkandis, kus meie olime. 



Sacre Coeur trepil Pariis peo peal

Montmartre kalmistu ja must kass.

Elektritõuksil. Pärast viis mu kavaler mind ka tõuksiga sõidule. Pariisi tänavatel vedeles päris korralikult ja igas asendis elektritõukse - äpp ja mugavus on tore, aga nüüd nad loovad seal süsteeme, et see tänavapildis ka kuidagi viisakam välja näeks. 

Vilgas ehitus Notre Dame´il.

Nagu ikka (lasteta) reisidel, sain raamatuid lugeda ja käisime ka ühes eriti lahedas raamatupoes, mis oli selline kitsas ja sopiline ja maast laeni raamatuid täis. Seal elas isegi kass! Kõige ülemisel korrusel, klaveritoas, kuhu sai vana puust kitsast treppi mööda. Ja seal olid igal pool sellised väiksed pesa-lavatsid, kus sai istuda ja lugeda. Eriti mõnus. Ja muidugi raamatulõhn all over the place. Ostsin endale raamatud Elizabeth Gilberti "Big Magic" ja Austin Kleoni "Keep Going". Sellised inspikaraamatud loovinimestele ja tegelikult kõigile inimestele, sest kõik me oleme sisimas loovad/loojad. Big Magic oli väga mõnus ja toetav ja taipamisi kinnitav lugemine! Seda peaks mingi aja tagant muudkui üle lugema, mulle tundub - kuidas luua ja kirjutada ja teha seda julgelt ja enesekindlalt ja mitte ülemõeldes. Super. Teisena lugesin läbi Rain Siemeri raamatu "Elus", milles ta kirjutab oma vähikogemusest ja taipamistest, mis sellega kaasa tulid. Ka üks huvitav ja aus lugemine. Mulle väga meeldis see, et sinna oli toodud ka lähedaste mõtteid sisse, kuidas nemad seda kõike kõrvalt tajusid. Mind väga tõmbavad ja inspireerivad sellised inimeste kogemuskirjutised ja üldse inimesed, kes jagavad oma taipamisi. Nii põnev, vahel aitab sarnaselt mõtlevaid oma inimesi identifitseerida ja vahel just hoopis uusi vaatenurki leida ja niimoodi maailma avastada. 



Big Magic

Neli päeva koos reisides tõstab raudselt alati ka mingeid teemasid üles. Mina jõudsin jälle sinna, kuhu ma aeg-ajalt jõuan, kus mulle jõuab äkitselt kohale, et ma ju pole enam laps ja ma ei pea kartma oma arvamuse väljaütlemist, seda, et see võib olla kellelegi ei meeldi ja ma võingi päriselt teistmoodi arvata. Ma ikka väga suure huviga ootan seda aega, mil täiskasvanuks saavad tänased lapsed, kes õpivad juba natuke avatuma suhtumisega koolides või lihtsalt väga avatud õpetajate käe all, kus neid julgustatakse arvamust avaldama, koostööd tegema ja loovad olema. Ma tahaksin näha, kuidas nemad elule lähenevad ja kas nad on julgemad ja vähem pusas oma asjadega kui praegused täiskasvanud, kes kogu seda nõukaaegset lähenemist lastele ja kasvamisele ja õppimisele peaaegu iga päev iseendas lahendama ja tervendama peavad. Tööelus ja suhetes ja ennekõike iseenda aktsepteerimises ja avamises ja usaldamises. 

Ja ma olen märganud, et minus tõusetuvad pidevalt ühed ja samad teemad. Tekkinud on mingi ring teemadest, mis siis kordamööda esiplaanil on ja tähelepanu tahavad. Ja muudkui tulevad uuesti ja uuesti mingi aja tagant. Aga igakord järjest intensiivsemalt. Nagu tuhud. Ilmselt sellepärast, et need taipamised ja kogemused ja muutused ja nendega kaasa tulevad uued harjumused saaksid aina paremini kinnistuda. Võib olla on see mingi minu teema, võib olla peaks kohe esimesel korral teema ja õppetunnid integreerima ja edasi minema. Võib olla kellelgi ongi nii. Aga mul on nii. Mingi aja on teema õhus, ma tean, kuidas edasi minna ja selle taga on jõud ja tahe ja siis kuidagi mingil hetkel vajub see ära ja mina olen hopsti jälle mingis vanas mustris. Siis jälle tulevad teised teemad pilti, ma tegelen nendega ja ühel hetkel tuleb seesama eelmine teema tagasi ja ma saan aru, et ahhaa. Kuidas ma nüüd jälle siinsamas alguses tagasi olen ja teen neid samu taipamisi läbi. Mis siis nüüd eelmisel korral juhtus, et see kõik ära vajus, ah?

Ja nüüd. Ma sain sellest aru. Muidugi tänu teistele inimestele ja vestlustele ja lugemistele ja olemistele, mis alati kõiki taipamisi toetavad. Aga mulle tundub, et ma hammustasin selle mustri natukene läbi - selle, et teemad ringlevad ja kinnistuvad iga ringiga. Ja see täiega rahustab! Kõik tuleb omal ajal ja vastavalt minu valmisolekule ja jaksule sellega tegeleda. Sest need ei ole mingid köögitaldrikute vahetamise teemad, eks. Need on suured big ass teemad. Nagu eneseväärtustamine, tahtejõud, suhted, seksuaalsus, inspiratsioon, looming ja noh, üldse, elamine, väärtused, elustiil. Ja siis nad ju põimuvad kõik ja jõuavad ikka sinna, kuhu ma aasta alguses Tartus naisteõhtul visioonikollaaźiga jõudsin - armastuse ja julguseni. Vanad sõbrad. Kui nemad koos käivad, siis hakkab asju juhtuma, ma ütlen. Ilusaid ja vägevaid ja ägedaid ja inspireerivaid asju!

Hetkepleilist:
Allman Brown - Crazy Love
Liam Payne, Rita Ora - For You (Fifty Shades Freed)
Tall Heights, Supermini - The Deep End (Supermini remix)
Mumford&Sons - Woman 
Mind Enterprises - Lover Boy
Marga Sol - Since You´re Gone
Broods - Too Proud
Jon Bryant - At Home

(Spotifys on täitsa kohe Päriselus pleilist olemas!)

Beseekuhjad.

Lisa kommentaar

Email again: