Kommenteeri

Maikuu, Itaalia, muutused ja tõdemised, sealhulgas selles osas, et blogi jätkab põimitud teemadena


Nonii, ma võtsin end kokku, et kirjutada üks postitus! Kas pole vapper minust! Teate, üldse on selline aeg, mil ma tunnen, et minus on mingi rebel, mis on kuidagi rahutu ja tal on iga asja kohta sada küsimust ja vastulauset ja kuidagi miskid vanad süsteemid enam ei taha sobida ja tahaks nagu kuskilt välja murda. Selline tunne on. Sellisesse kohta olen jõudnud. Üldse pole halb koht kus olla. Aga jaa, on maikuu, peaaegu aasta keskpaik ja nüüd tõden, et ma vajan mingeid muutuseid, ma natuke juba tean, milliseid ja juba olen kõik päevikusse ritta pannud ja eesmärke sättinud. Ma olen sellises kohas, kus ma tunnen, et mingi etapp on läbi saamas ja mingi etapp algamas. Või noh, et ma olen valmis selleks uueks etapiks, aga samas nagu miski veel puikleb vastu ja hoiab tagasi. Ja et see on minu päriseluline blogi, siis ma luban endal seda kõike niimoodi otse kirja panna nagu ma räägiks seda teile näost näkku - hästi suure õhinaga ja üsna kiiresti ja kätega vehkides. Kes on mind niimoodi rääkimas kuulnud, see kujutab ilusasti ette. Teised, ma arvan, kujutavad ka. Aga siin ongi rohkem lugemas need minu inimesed (saadan teile  sellepeale mõned musid!), kes kas on seda kogenud või kujutavad seda elavalt ette.
Ühesõnaga. Esiteks, ma tunnen, et mind üldse ei toeta see kuukaupa teemade piiramine siin blogis. See tundus hea mõte enne kui ma seda praktikasse tooma hakkasin. Aga päriselt, reaalselt ei sobi selline piiramine kohe üldse. Jaa, mulle sobib, et mingi teema on fookuses, aga iga kuu lõpus ma nagu ärritun, et juba tuleb uus peale, kuigi vana on veel niinii pooleli. Ehk et kuu on lühike aeg ja teiseks, see kogemine on nii voolav ja suhteline, et sellele ei saa enne piiri panna, kui see piir tuleb. 

Teiseks, igas kuus on ikkagi kõike - suhteid, toitumist, liikumist, teadlikku vanemlust ja mida kõike veel. Seega tunnen ma, et ma justkui ei püsi teemas, kui ma midagi muud vahele kirjutan. Selle kõigega tahan ma öelda, et ma tahan lasta need teemad vabaks ja mitte kirjutada igal kuul ühel kindla teemal, vaid kirjutada kogu aeg nendel teemadel, mis on õhus. Taibata ja jagada kõike, mis tahab tulla. Ja kui vahepeal mõni väljakutse kutsub või midagi, siis see lihtsalt sujuvalt algab kuskilt. 

Ja kokkuvõttes tahan ma ikkagi elada mõnusalt hetkes, aga kahe jalaga maa peal ja võtta kirjutamist kui oma üht suurt armastust, mis mul elu vastu on, mitte kui mingit eriprojekti. Sest selline poolkohustuslikkus piiras ja raamis mind ja võttis kirge maha. Seega ma lasen kuuteemad vabaks, aga panen siia "kes ja miks"   lehele kirja teemad, mis mind kõnetavad, mida ma elus praegu õhus hoian ja niimoodi nende esinemiste ja taipamiste järgi vaheldumisi jagan. Mulle meeldib see mõte. Nii saagu!

See sai nüüd selgeks. Jätkan siit nagu muuseas ja teen meie Itaaliast väikse kokkuvõtte. Oli üks väga meeleolukas perereis! Ma tõdesin, et ikka ütlemata mõnus on reisida lastega 4+ vanuses. Tõesti. Ma olen kuidagi harjunud reisima nii, et keegi on beebi või vähemalt selline nõudlikumatlaadi väikelaps, kelle lõbustamise ja rõõmsanahoidmise peale läheb tohutu kogus energiat - näiteks lennukis või muudel pikematel sõitudel. Aga selgus, et kõik on piisavalt suureks kasvanud, et ise omadega päris hästi hakkama saada! Ja nii on ikka täitsa tśill reisida! Igaüks värvib või loeb midagi, räägib juttu, mängib sõna- või värvimängu, teeb nalja, laulab ja/või on lihtsalt okei sellega, et kuhugi jõudmiseks tuleb paigal istuda.

Lennukirõõmud - kõigil on oma asjad ajada.

Muidugi ei ole ka 4+aastased mingid robotid ja üks ettenägelik ema teeb vajalikud ettevalmistused, et kõik niimoodi kenasti sujuks - tabab ära, millal on hea aeg pissipausideks, hoiab kotis küpsiseid ja puuvilju, pabersalfakaid, aimab, millal on vaja vabastada eneses lisakannatlikkusesalved seoses kellegi üle tähtaja läinud uneajaga. Aga suures osas sain ma lennukis lugeda oma raamatut, liikuda lennujaamas ja üldse igal pool täiesti normaalses tempos, süüa restoranis jahtumata toitu ja rääkida veel sõpradega juttu ka. Imeline. Muidugi aitasid lapsi rõõmsatena hoida sõprade lapsed, kellega koos sedakorda reisisime ja mägise Itaalia ägedad aiad ja maastikud, kus neil oli võimalus madistada ja ronida nii, et (püksi)põlved ribadeks ja näod mullased. Täielik idüll-lapsepõlvepuhkus.




Piknik maailma serval.

Vasikad aasal.


Ööbisime neli ööd Garda järve ääres ühes lahedas ja kaunis inglase majakeses, kaks ööd Soveres eriti traditsioonilises Lõuna-Euroopa jahimajas ja ühe öö Bergamo katusekorteris. Iga ööbimiskoht oli oma iseloomuga ja nii lahe oli neid erinevusi kogeda. Sõitsime natuke ringi ka, aga meie eesmärk ei olnudki liiga palju ja kaugele sõita, vaid nautida seltskonda ja lasta lastel õues möllata. See õnnestus üle ootuste hästi. Selline mõnus kulgemisereis heade sõpradega, õhtuste kaardimängude ja vestlustega, matkamisega, restoranide ja linnakestes jalutamistega ja ägedate aedadega erinevatel tasapindadel, kus lastel oli hommikust ööni loomist ja ronimist. Ilm ei erinenud vist väga kodumaa ilmast, aga ausalt öeldes see kuidagi väga ei morjendanud, sest õiged riided olid kaasas ja ootused ilma osas ei olnud ka üle mõistuse. Põhiline on, et vihma sadas alati siis, kui meile sobis ja kõik käimised ja toimetamised ja avastamised saime teha vihmavabalt. 

Lovere.


Hüppepildiharjutus meie teise maja ees.

Ma avastasin sel reisil, et ma suudan suhteliselt kiiresti puhkusemode´ile üle minna ja lihtsalt kulgeda ilma suurema tundlikkuseta kellaaja või kuupäeva osas. Ma pole kindel  kas ma olen seda ka enne avastanud - ilmselt aitas kaasa see, et ma olin teadlikult jätnud kõik oma tunnid ära, et mitte muretseda, kuidas nendega siin kodumaal läheb ja saingi lihtsalt mõelda sellele, kus järgmisena süüa ja mida järgmisena ette võtta. Ilma suuremate planeerimisteta. Ja muidugi oli rõõmustav tõdeda, et me kõik seal olime suhteliselt samal lainel. Nagu puhkusel oleks. 

Jälle piknik. Iseo järve ääres. #hooaeg

Kui me reisilt tagasi saabusime, läks nagu ikka veits aega maandumisele ja kohanemisele, aga õnneks olime me endalegi üllatuseks lennupiletid kuidagi sobivalt niimoodi otsnud, et meile jäi selleks peale tagasisaabumist üks täiesti vaba päev, 1. mai. Ma olen iseendas kuulus selle poolest, et ma planeerin endale ülesandeid ja kohustusi nii, et ah, küll ma teen ära, mis siis, et kõik on nii kurnavalt järjest ja vahele ei jää aega isegi istuda. Võib olla see on kuidagi seotud sellega, et ma olen harjunud nooremana nii tegema ja nüüd olen märkamatult vanemaks saanud ja lihtsalt ei jaksa niimoodi enam. No igatahes olin ma seekord ikka südamest tänulik selle esimese mai eest, mis lubas kohvrid lahti pakkkida, kodu korda seada ja natuke juba järgmisele päevale mõelda. Enamasti jõuan ma kalendri alusel toimetada ikka suhteliselt reaalajas või no heal juhul sama päeva hommikul vaatan, mis täna ees. No mitte päris, aga peaaegu. Vahel tuleb vaba päev täiesti üllatusena, sest ma olen nii investeeritud olnud eelmise päeva toimetustesse, et pole jõudnud oma peas vaba päeva ettegi näha. Need on päris mõnusad hetked. Nagu natuke kingitud vaba aeg või nii. 

Sellel hetkes elamises ja ühte tegevusse jäägitult süvenemises on oma head küljed, muidugi, aga vahel ma tunnen, et see suurem plaan jääb sellise elustiili puhul natuke kannatajaks. Nii et sellega tuleb tegeleda. Selle laiema pildi nägemise ja tunnetamise ja pikemaajaliste eesmärkide seadmisega. Ja siis, kui see suurem pilt ja laiem plaan on paigas, võib rahulikult hetkest hetke kulgeda. Ja aeg-ajalt tuleb seda laiemat pilti natuke korrigeerida jälle, suunda kohendada, et siis rahuliku südamega edasi kulgeda. 

Ja võibolla lõpetuseks mainin, et ma olen jõudnud sellisesse uutele väljakutsetele avatud olemise seisundisse. Ehk et ma kahtlemata jätkan saalis toimetamisega, aga ma tunnen, et ma tahan midagi veel. Ma olen valmis kuhugi suunas veel kasvama. Elu ja maailma ja inimeste avastamise suunas, õppimise ja täienemise ja töötegemise suunas. Ja seda kõike inimeste, meeskonna, kaasamõtlejate keskel, kellega ühiseid eesmärke ja plaane ja asju seada ja korda saata. Ma tunnen, et ma tahan oma energiat ja potentsiaali veel rohkem ära kasutada. Nii et here, universum.  Ütlesin/kirjutasin selle nüüd selgelt välja. Olen avatud.



Lisa kommentaar

Email again: