Kommenteeri

Looduslaadimine ja kultuurilaadimine



Kui aku hakkab tühjaks saama, on selle laadimiseks inimesena erinevaid viise, eksju. Hea on neid teada ja teadvustada, et enne päris väljalülitumist jaole saaks, et ei peaks kogu süsteemi taaskäivitama hakkama. Mis on ju tüütu. Mina tunnen praegu, et minu kiirlaadija või pigem äkki on õigem öelda kiirtasakaalustaja on kuskil looduses viibimine ilma kõrvaliste isikute juuresviibimiseta (kusjuures see on oluline. Sest igapäevaelus on inimesi ja nende erinevaid sagedusi ja energiaid igal pool minu ümber - eriti siis, kui ma linnas käin. Või poes. Aga kodus ka, sest siin on ka erinevad inimesed erinevate tegemiste ja kogemistega ja üleüldse elan ma ju külas, kus elavad teised ka, kellel on ka kõik need samad asjad. Seega ma olen selle kõigega pidevalt ümbritsetud ja eks see ju mõjutab mind ka. Ja mulle väga meeldivad inimesed! Aga ma tunnen, et ma vajan introverdina ikkagi vahepeal seda äraolemist ja laadimist, kõikvõimalikest energiatest ja muredest ja saginatest eemal olemist.) ja kui ma olen end looduses tasakaalustanud, tahan ma lugeda, kontserte ja etendusi nautida ja kohvikus tśaid juua, sõpradega kokku saada, lobiseda ja end teistpidi laadida. Ehk et kui ma olen end niimoodi looduse osana loodusega tasakaalu viinud või oma füüsilise keha täis laadinud, on mul jõudu ja tahet uurida, kuulata, arutleda ja mõtestada, miks ja kes ma inimesena olen ja olla võiksin ja kuidas teised seda elamist ja olemist näevad ja nii. Ehk siis nagu kuidagi meeleliselt laadida.  
Kusjuures talvepoole ei suutnud ma end eriti kuhugi kaugele loodusesse viia. Hea kui end aeda lükkasin. Ma ei käinud isegi kelgutamas! Ma ei tea! Ma olen korralik külmavares ja võib olla oli asi selles. No kui mingi toredam üritus oli nagu lumememme ehitamine või räätsamatk, siis ma muidugi tahtsin minna. Aga praegu, kui hommikul on valge ja päike on ka suhteliselt vähehäbelik, tunnen, et ma kohe tahan kuhugi minna. Kohe selline tõmme on.  Ma räägin, talveuni sai läbi! 


Ingelkivi


Eile käisime Rohuneemes mööda mereäärt turnimas ja ronimas, mis oli ausalt, üks lahedamaid looduseskäimisi. See on selline lahe ja metsik, natuke kõrgema rannikuäärega ja igatpidi ümberkukkunud puudega teekond, kus saab kividel hüpata, puudele ronida, ägedaid kive korjata ja niimoodi absoluutselt kogu keha koordinatsiooni, tasakaalu ja turnimisoskusi treenida. Lapsed lasid mööda mäeselga liugu, korjasid omale matkakepid ja muudkui andsid minna - üle kivide ja puude ja lume ja loikude. Täiesti endalegi üllatuseks suutsime seal üle pooleteise tunni mürgeldada. Ja tegelt oli kohati päris külm ja tuuline ka. Aga see oli selline talutav. Lisaks on alati võimalik minna mere äärest üles metsa vahele ja seal natuke soojeneda ja edasi matkata. Ühesõnaga, ma olen igatpidi vaimustuses, sest see on ju siinsamas ja me võime sinna absoluutselt igal ajal 8 minutiga sõita. Ja mina tahaks ikka mööda seda mereäärt veel edasi minna ja turnida ja vahepeal tee- ja õunapause teha, kui soojemaks läheb. Üliäge, ausalt. Mu süda lihtsalt pidevalt rõõmustas, kui ma avatasin, kui vapraks mu kleidikesed on kasvanud tänu sellele, et me selliseid asju aina rohkem ette võtame. Isegi Neljane ei hädaldanud, vaid turnis ja rahmeldas oma matkakepi najal nagu üks metsaline muiste. Kindlasti on oma roll mängida sellel ägedal maastikul, sest tõesti, see oli nii mitmekesine ja igal sammul oli midagi näppida või uuristada või visata või katsuda või leida. Ja mina olin see, kes pidi end tagasi hoidma, et mitte kõiki kogu aeg tagant torkida, et saaks edasi minna. Sellised õueskäimised on laadivad. 100%.


Ja kontserdi- ja etenduselamustest pean välja tooma esiteks eilse Kinoteatri "Gesamtkunstwerki", mis oli tõeliselt lahe uus teater oma parimas vormis. Rääkis sellest, kuidas me kunsti tajume ja miks seda tarbime ja millele see kõik tugineb. Väga äge vaatamine. Aitäh Mari ja Erkki, et te meid maalt linna kultuuri nautima kutsusite! Teiseks toon välja juba novembris Londonis toimunud Florence and the Machine´i kontserdi, kus ma õega käisin, aga mis on siiamaani mul kuidagi kaasas. Sest Florence. Temas on mingi sihukene energia, mis jäi kummitama või kuidagi äratas minus  mingi sellise osa, mida ma ise ei osanud äratada. Väga-väga inspireeriv ja kui ma kunagi laulan, siis tema on suur osa sellest, et ma julgesin üldse alustada. Ja Anna Kaneelina ja tema lugu on ka kindlasti üks sellistest, mis annab julgust ja jõudu lihtsalt alustada. Väga äge ja omanäoline ja iseloomuga laulja ja muusika. Ja nii vägev on vaadata, kuidas naine saab luua nii, sest tema taga on tema mees, kes toetab ja julgustab. Selle elamuse eest tänan Tiinat.  Filmidest toon välja Tõe ja Õiguse, sest noh. Teate isegi. Üks kaunis ja sisuga ja eestlast kõnetav film, lihtsalt. See on ka jäänud minuga midagi kuskil sees paika loksutama.  

Florence
Anna

Ja nende kõikide ürituste ja elamuste eest olen ma ülitänulik neile, kes mind/meid on kaasa haaranud. See ei ole üldse väheoluline, kellega koos selliseid hetki ja elamusi kogeda. Kõik on täpselt nii nagu peab. Aitäh teile. 

Ja lõpetuseks kasutan võimalust ja kutsun teid kõiki ka reedel Elujõusaali Mick ja Angeelia Pedaja inspiratsiooniõhtule, kus nad jagavad ja mõtisklevad ja laulavad ja teevad muusikat ja muidu imelisi ja armastusttäis asju. See on üks neid üritusi, millest ma saali loomisel unistasin. Läks natuke aega, aga siin see on. Nii äge, lihtsalt. 

Lisa kommentaar

Email again: