Kommenteeri

Kuidas naised jälle Tartus käisid ja seda täiega armastasid. Ka sel aastal.

Sellest, kuidas me juba kolmandat aastat aasta alguses naistega Tartus käisime, kuidas me läbi õnne ja tuisu ikkagi kohale jõudsime ja väikese eelarvega ühe suure ja sügava nädalavahetuse veetsime. Ja muidugi - jaanuarikuu valguses - mida me seal sõime. Sellest ikka ka.


See Tartus käimise traditsioon on end nii kenasti ise loonud, et ma tavaliselt juba novembris ootan seda jaanuarinädalavahetust, mil Tartusse saab. Me oleme igal korral võtnud sama Airbnb korteri Tigutornis, sest lihtsalt see nii hästi sobib meile. See asukoht ja see vaade ja varustatus on ka täiesti selline nagu meil vaja. Kuidagi kohe on täpselt see. Ja ehkki meile meeldib väga ka metsas ja kuskil eraldatumates kohtades käia, siis see Tartutripp on kuidagi just selline paras. Et kui tahame, läheme kohvikusse või kinno või jalutame linnapeal. Või läheme kuhugi kontserdile või midagi. Ja just see teeb selle romantiliseks, et see ei ole Tallinn, kus me tavaliselt hängime. Me oleme ikkagi oma tavaelust peaaegu paarsada kilomeetrit eemal. Mis tähendab, et me oleme ka oma argimuredest või rutiinist või noh, üldse kõigest eemal ja teeme refreshi. 

Kuidas ma hommikuti oma hommikupraktikaid tegin. Niimoodi Tartu kohal rippudes. 

Tegelikult muidugi ei ole see asukoht üldse esmatähtis. Kõige olulisem osa nendest trippidest on sellel, et me saame peaaegu 48 tundi koos olla ja lihtsalt jagada ja jagada ja jagada oma mõtteid ja taipamisi ja kogemusi ja muresid ja rõõme ja kuna meist on kujunenud selline samamoodimõtlejate kamp, siis on see nii vahetu ja päris ja piiride ja filtriteta. Absoluutselt kõigest võime rääkida. Ja arutleda, miks elu on just selline nagu ta on ja kuidas me saaksime ise kasvada rohkem iseendaks ja noh, olla #päriselus. Ja lisaks veel kõik need ühised sisepiirinaljad (on üldse selline sõna eesti keeles ka või?), mis sellistel pikalt koosolemiseüritustel tekivad. Ja see, kuidas sa näed, kes need inimesed, kellega sa 24/7 koos oled, tegelikult on, sest nad ei suuda seda igal minutil varjata, hahaa! Ja see on nii hea tunne. Õppida kedagi nii lähedalt ja päriselt tundma.


Minu jõgi. Või noh, Emajõgi.

Ja noh, siis liidame sinna juurde veel kohvikus istumise ja Tartu peal jalutamise - sest Tartu on üks minu lemmikkohtaest oma vaibilt ja olemiselt - ja lihtsalt oma rütmis kulgemise ja kohustustevabaduse ja ongi aastatripp valmis. 

Mis mulle selleaastase tripi juures kohe eriti meeldis oli see, et see oligi päris üleni selline nagu ma ise tunnen, et ma praegu olen. Ehk et minu jaoks peegeldas ja ühtlasi võimendas see sajakordselt seda elu, mida ma elan ja mis on selles kõige olulisem. Et tegelikult ei olegi alati vaja kuhugi rahva sekka või kontserdile või peole või kinno minna, et oleks tunne, et nüüd on väljas käidud. Pigem tuli selline taipamine, kui väga mõnusalt me naistena seal üksteist täiendame ja inspireerime ja kuidas selline avatud arutlemine kõikide maailma asjade üle on justtäpselt see, mida on vaja, et end hästi tunda. Ja no tegelt oleme me seda arutlemist ikka igal aastal teinud. Ja tegelikult on ikka tore väljas ka käia. Aga sel korral ei olnud see kuidagi fookuses ja see oli nii mõnus. See muudkui samal lainel kulgemine ja rääkimine ja taipamine ja veel rääkimine ja veel taipamine. 

Sedakorda olime paraku kolmekesi, sest üks meist jäi end pealinna ravima. Millest oli muidugi kahju, sest me oleme ikka neljakesi harjunud. Ja me mõtlesime, et me oleme siis need traditsioonihoidjad sel aastal, et järgmisel aastal oleks ikka, millele tugineda. Nii et Tiina, me hoidsime meie lippu kõrgel (kohe bukin järgmise aasta jaanuarinädalavahetuse, eks!)! 


Pidime sõitu alustama juba 17.00 ajal, aga kuidagi see algus venis, sest mina tahtsin poest teepeale igast värki söömiseks kaasa haarata (tervislikku, muidugi! Ja et oleks märgitud, siis ma tõin porgandeid, õunu, naturaalseid kartulikrõpse (mis olid ikkagi loomsevabad ja suhkruvabad ja gluteenivabad!), kikerhernepalle ja hummust ja toortatrahalvaad ja mingeid ägedaid tomati-linaseemnesnäkke ka) ja kassapidajal läks aega, et eelmise kliendi kartulikoodi leida ja samas läks Maril aega, et linnast Arukülla jõuda, kust ma kõik peale pidin võtma. Nii et lõpuks alustasime sõitu kuskil 18.20. Aga et kinnitada, kuidas me tundsime end eriti hoituna, tuleb öelda, et kui me oleks varem läinud, siis ei oleks meil olnud põhimõtteliselt täiesti tühja maanteed, millel sõita - mitte ühtki autot ei sõitnud meie ees kogu Tartu maantee ulatuses. Kahele poole jäi aeg-ajalt mitmeid teelt välja sõitnud autosid, politseiautosid, katusel autosid, lund tuiskas ja tee oli igatpidi lumesegune, aga kuna me sõitsime põhimõtteliselt üksi, siis ei olnudki kõige hullem. Mida ilmselt ei oleks saanud öelda siis, kui oleksime mõne tund varem sõitu alustanud, sest uudistes märgiti mitmel erineval moel, et Tartu maanteed mööda sõitmine oli sel õhtul põhimõtteliselt nagu vabatahtlikult näljaste huntide sekka viskumine.  Ma võtsin muidugi ka kõikvõimalikud kaitsetehnikad appi, et teha kõik endast olenev, et veel mitte hundisöödaks minna. No mantrad, näiteks ja visualiseerimised. Muide, Mel Robbins soovitab ka näiteks lennuhirmu puhul visualiseerida raskel hetkel seda, kuidas Sa oled juba sihtkohas kohal ja teed mingit meeldivat asja, mida Sa sinna tegema lähed  - näiteks visualiseerid, kuidas Sa oled kuskil mõnusas restos või saad mingi hea sõbraga kokku. Siis aju ei keskendu hirmule, vaid tõstab palju positiivsemaid mõtteid ja tundeid esile.

Igatahes jõudsime kohale, ehkki sõitsime kauem kui tavaliselt. Aga naistega koos sõitmisel on see pigem boonuseks, sest seda aega saab ju igasuguste asjade arutamiseks kasutada! Ma mäletan, kui me Mariga Soomes Ikeas käisime ükskord ja ma pabistasin enne, et kuidas ma nüüd võõras riigis niimoodi liikluses abikaasa autoga hakkama saan ja Ikeasse kohale jõuan ja nii ja niipea kui me autos eluvärki arutama hakkasime, läks see kõik meelest ja ma sain alles sadamas tagasisõidulaeva oodates aru, et me olime selle kõik vabalt ära teinud. 

Kuna me otsustasime, et sel korral me liigseid kulutusi ei tee (ja see teepeale närimiseks kaasa ostetud asjade nimekiri näitab, et see läks mul vahepeal natuke meelest ära), siis mõtlesime menüü juba ette läbi, nii et saime kodust vajalikku värki kaasa haarata - no näiteks seesamiõli ja vürtse ja teed ja isegi mingeid juurikaid, mida ei pidanud siis kohapeal eraldi ostma hakkama. Käisime poes küll ja seal läks meil kaheksa eurot. Sellised vägevad mõistlikult kulutavad naised lihtsalt! Ja kuna ma lubasin naistele Tartuhommikuteks oma vürtsist hommikusuppi valmistada, millest jätkus kaheks hommikuks, jäi igasugune putrude ja mooside ja võileivamaterjali ostmine ära ja kohvikusse polnud ka hommikusööki põhjust sööma minna. Täiega sääst ju. Reedel sõime õhtul autosnäkke, laupäeval tegime lõunaks meie aasiapärast kinoasalatit (mida me ükskord Mariga tegime ja meie ühisesse blogisse ka üles panime!) ja päris õhtul läksime jalutama ja sõime Truffes bataadifriikaid ka tee kõrvale. Ja pühapäeval sõitsime peale hommikusuppi juba koju. Ja teed jõime ka päris korralikult vahele. Nii et toitumise osas oli ka ideaalne nädalalõpp! Eelmistel kordadel me ikka lubasime endale igast värki - puhkus ju! Aga tegelikult oli nii hea ja muretu niimoodi. Üldse on mul jumalastlihtne praegu jaanuariväljakutse raames poes käia, sest ma tean, et ma niikuinii ei osta enamikelt lettidelt midagi. Ma ei pea kuskil śokolaadileti ees pead vaevama, et MILLIST nendest ma endale täna luban. Nii vabastav!

Meie aasiapärane kinoasalat. Retsepti leiad siit, aga me pisut mugandasime seda, sest meil ei olnud sibulat ega sojaube. Aga siiski oli see ikka väga mõnus!

Aga lisaks lobisemisele oli meil niipalju õnne, et eriti armas Iseolemise Egelt, keda ma olen facebookis ikka jälginud ja tema tegemised on mind väga kõnetanud, oli nõus tulema meile naisteringi tegema! Me otsustasime teha seda meie Tartu kodus ja kutsusime endale lisaks ringi veel kaks armsat Tartusse kolinud sõbrannat. Ja see naistering oli lihtsalt nii õige (suur aitäh, Egelt, meid kokku toomast ja meie eest hoolitsemast ja ringi hoidmast!). Need teemad, mis tõusetusid, olid nii päris ja nii siirad ja isiklikud ja nii haakusid eriti ägedalt mingite mõtete või taipamistega, mida me eraldi ja koos olime ka juba kuidagi üles võtnud. Nii et kõik kinnitas kõike. No seda, et kõik on täpselt nagu peab ja õigel ajal ja õiges kohas ja lihtsalt võta kõik vastu. Ja pane kõike tähele, selle asemel, et liigselt pahandada või muretseda mingite asjade või inimeste pärast, mis või kes parajasti ei ole sellised nagu tahaks. Sest praeguses hetkes on lihtsalt nii palju olemas, kui seda märgata. Ja et see, kui miski pole nagu tahaks, on ka mingi märk iseendale - et tuleb midagi muuta. Tavaliselt on see seotud ikka iseendaga. No vot. Selline õndsus. Tegime seal ka uueks aastaks sõnumikaarte, milliseid kvaliteete selleks aastaks oma ellu rohkem soovime või mis võiks meie tegemisi sel aastal toetada. Võtsin julguse ja armastuse. Ehk julgus armastada iseennast ja kõiki teisi ja teha kõike seda, mida ma väga armastan. Julgelt. 

Egelt tegi meile sellise vaimustavinspireeriva lauakese! 
Julgus ja armastus.

Minu hommikupraktikad on juba nii mõnusalt hommikute osad, et mul ei ole probleemi neid ka kusagil kodust väljaspool teha. Ja see ripptool seal, kus saab hommikuse unise Tartu kohal japjid lugeda või viisaastakupäevikusse kirjutada.. Toitumise osas olid kõik peaaegu samal lainel, mis tegi kõik minu jaoks veel ilusamaks ja lihtsamaks. Küll tõusin ma ühel hommikul kella seitsme või poole seitsme asemel kell pool üheksa, sest me olime kell kaks magama läinud. Sest igast teemasid tõusetus ja me ei raatsinud sellepärast magama minna. Ja kuskil kell 7.00 vaatasin kella ja mõtlesin, et ei, ühe unetsükli luban endale veel. Ja siis tõusin juba 8.30. Ma kasutan üht äppi, mille nimi on Sleep Away, mis arvutab Sulle unetsüklite järgimise toel välja, mis kell peaksid magama minema, kui tahad tõusta mingil kindlal ajal või mis kell ärkama, kui tahad kohe magama minna, et sa ei sunniks end tõusma unetsükli keskel. Sest siis võib juhtuda, et oled tusane ja pahur ja üleni vasaku jalaga. Selle äpi järgi on need tsüklid 1,5h pikkused (mingi 10-15 minutit on algusesse ka uinumisele arvestatud) ja mingil hetkel panin ma tähele, kuidas need tsüklid nii kenasti tegelikult kehas tunnetatavad on! Ma näiteks tõusen vahepeal öösiti ja märkasin siis ühel ööl, kuidas ma olingi täiesti ise õigel ajal silmad lahti teinud. Ja üldse ei olnud probleemi ka uuesti magama jäämmisega. Nii et mulle tundub, et see tsüklite jälgimine toetab mind küll!

Me loeme parajasti Kätliniga mõlemad (täiesti kooskõlastamata) Vene psühholoog Nekrassovi raamatut "Tugev naine" ja olime mõlemad ka raamatu kaasa võtnud, nii et neid teemasid harutasime ka üht- ja teistpidi. Nekrassovi teooria on, et  naine ei pea kõike alati ise tegema ja tugev olema (mida ta kahtlemata on), vaid võiks mehele ka võimaluse anda naist aidata ja toetada. Ja et seda kõike meile ka ilmekalt praktikas esitleda, ei läinud mu auto pühapäeva hommikul seletamatultel põhjustel käima (kusjuures nüüd läheb ka miinus kahekümnega, aga vot seal Tartus tema ei võinud minna), nii et me pidime minema kõrvalasuva bensiinijaama juurest abi paluma. Ja esimene mees (sest seal ei olnud naisi, eksole, kelle käest küsida) aitas meie auto akut turgutada, nii et saime ilusasti koju sõita. Aitäh, abivalmid inimesed!


Selline oli seekordne Tartu. Ma arvan, et me suutsime selle ajaga käsitleda kõiki teemasid, mis üldse olemas on. Mustast ja valgest ja meestest ja naistest ja tööst ja lastest ja kirest ja unistustest ja armastusest ja aktsepteerimisest ja toidust (ja ka ilmast). Ja väga laetud (selle kõige paremas tähenduses) on olla nüüd. Aitäh, mu naised!


Lisa kommentaar

Email again: