Kommenteeri

Kuidas jääda pärisendaks keset tervisemuresid, lapsi ja ülesandeid

Lugemislaatsaret elutoapõrandal

Jaanuari viimne nädal on alanud, mis tähendab, et kohe saab läbi #mindsetreset Mel Robbinsiga ja minu toitumisekuu väljakutsega "ei loomsele, gluteenile ja suhkrule". Aga kui jaanuari esimene pool oli selline rõõmus ja entusiastlik ja sujuv, siis kuu lõpp kiskus väljakutsuvaks küll. Sest kõikide tervised siin muudkui ütlesid üles ja keegi ei läinud vahepeal kodust ära, vaid kõik erimeelitsesid ja vajasid mind 24/7 siinsamas, kus mina olen harjunud päeviti töötama, unistama, oma hetki võtma ja olema nii, et asjad jäävad lihtsalt oma riiulitele ja kastidesse, kui ma nad sinna pannud olen. Mis tähendas, et minu selliseid koduseid hetki ei olnud ja selle asemel oli igasuguseid muid hetki, mis pigem ei laadinud mind (lisaks millele ei saanud ma ka oma tavapäraseid koduväliseid toimetusi teha). No selliseid täitsa normaalseid, mitte päris tervete lastega kodus olemise hetki. Ja tänu sellele sain ma ka jälle aru, kuidas ootused ja plaanid ei käi alati päriseluga kokku. Ja tänu sellele sain selle peale mõelda ja jälle paar asja selgemaks.
Esiteks sain ma jälle aru, et ma pole seda kohalolekuvärki päriselt selgeks saanud. See tähendab, et see toimib kenasti, kui kõik on ilus, aga kui miski läheb lappama, siis on see, noh, väljakutsuv. Et kuidas olla kohal, aktsepteeriv ja rõõmus, kui enda enesetunne on kehv, laste enesetunne on kehv, samal ajal on vaja teha tööd, süüa, terviseid toetada, asju läbi mõelda ja kõige tipuks peab mingid olulised kohustused ka täitmata jätma. Keeeeruline. Ja ehkki hommikurutiin, mida ma olen väga kohusetundlikult ja järjepidevalt teinud (mis on võit! ma tegin seda ka väga rasketel hommikutel!), on toeks olnud, siis ikkagi kogu kraamist see päeva jooksul läbi ei kandnud. Ja ma tundsin, kuidas mu mindset veab mind alt ("ma ei jõua", "ma ei taha seda kaklemist kuulata", "ma ei suuda jälle mõelda, mida paari tunni pärast süüa teha", "ma ei jõua kunagi oma asjadega tegelemiseni" jne), püüdsin muudkui seda teistpidi keerata, aga alati ei õnnestunud. Lohutasin end sellega, et Mel Robbins rõhutab igas videos, kuidas see resetimine on protsess, mitte ühekordne üritus. Ehk et see ei saagi kohe nipsust toimida. Käitumismustrid pole ka ju nipsust salvestunud, vaid ikka aja jooksul, korduvate tegevuste tagajärjel.

Ja niimoodi me siin elasime, mina endale korrutamas, et ju see peab praegu nii olema ja võtame tunni korraga ja elame üle. Ja ma tegelikult ju kohati nautisin ka seda tunnet, et me ei pea kodust välja minema, kuhugi kiirustama ja natuke tuli selline mitmeaastatagune flashback ka, mil me võisimegi niimoodi kogu talve kodus hängida ja see oli nii mõnus (kohati muidugi isegi juba tüütu, aga siis sai alati külla minna või kuhugi sõita). Sest tegelt peakski ju talvel rohkem välja hingama ja lihtsalt olema ja jõudu säästma. Aga nüüd on mul ka mitmeid jooksvaid kohustusi ja nende peale mõtlemine ei lase kogu aeg kohal olla ja kuna mul lisaks muudkui tuli häid ideid ja plaane ja asju, millega ma oleksin tahtnud tülide lahendamise ja koristamise asemel keskendunult tegeleda, oli see kõik kokku niii vastuoluline. Et tegelt mulle ühtepidi meeldis see kodusolemine, aga samas ka nagu mitte päris täpselt sellises vormis. 
Täiega nagu vanasti!

Ma jõudsin igatahes jälle selleni, et ma pean aktsepteerima neid elu lainetusi, ikkagi muudkui usaldama ja lubama endal aega maha võtta - et need väljakutsuvamad hetked saabuvad siis, kui ma ise jälle pole taibanud seda aega endale või lastele võtta. Mis on minu üks põhilisi õppimiskohti - kuidas tajuda ära ja kuulata neid märke, mil lapsed vajavad mind natuke rohkem kui töö ja kodu ja suunata oma energia neile enne kui elu seda ise jõuliselt haiguste ja muude vahenditega tegema hakkab. 

Ma ikka kipun õhinaga plaane tegema ja natuke ehk enda energiavarusid kohe täiega ärakulutama ilma neid vahepeal laadimata. See on minu teema. Ma armastan neid inspiratsiooni- ja õhinahetki, mil kõik tundub võimalik ja on ka, muidugi! Ja mulle vägaväga sobib see, et ma pingutan ja möllan täiega, kasvõi hommikust õhtuni ja siis saab midagi tehtud ja on paus laadimiseks. Aga ma lihtsalt millegipärast unustan need pausikohad ära või ei raatsi neid laadimishetki nii palju võtta kui vaja oleks. Sest uusi ideid ja õhinaid tuleb peale ja neid ju ka ei raatsi mööda lasta. Ühesõnaga, ma väga armastan kogu südame ja energiaga millegi nimel tegutsemist, aga samas ignoreerin fakti, et tasakaalus püsimiseks on vaja vahepeal lihtsalt olla. Kogu aeg ei pea midagi ÄRA tegema. Human being, not human doing.

Ja siis ma kuidagi tahan olla sajas rollis korraga ja pahandan endaga, kui ma kõikides korraga performida ei suuda. Ma siis seedin seda siin. Ja usaldan ja liigun edasi ja teepeal õpin kohal olema. Äkki. Sest täna ma olen päris mõnusalt kohal ja lapsed ei ole peaaegu üldse kakelnud, kõik on mõnus, kamin põleb ja kõhud on ka täis. Nii et see on ikkagi võimalik. Lisaks tõusin ma täna 5.30, mis oli ka abiks. Mõtlesin ka, et ma olen nii hilja magama läinud viimastel nädalatel, et see väsimus ka ei toeta päevast läbi liuglemist. Sellest tulenevalt otsustasin end uue väljakutsega inspireerida ja minna veebruaris magama hiljemalt kell 23.00 ja tõusta kell 5.30. Sest öelge mida tahate igasuguste väljakutsete peale - mina tunnen, et minu kaootilisust need toetavad küll!

Kodune kaminapidu. Ma tunnen järjest rohkem vajadust elava tule järele. Ilmselt on mul seda tuleelementi
vaja rohkem toena tunda!

Näiteks toitumiseväljakutse on ideaalselt toiminud! Ma olen täiega lainel olnud ning see teeb mind rõõmsaks! Eriti see suhkrust loobumise osa! No vahtrasiirupit natuke siin-seal olen kasutanud küll, aga ma ei tunne, et see mind kuhugi magusasohu tõmbaks ja isusid suurendaks nagu suhkur seda tegi. Ilmselt on asi kogustes ka. Ja hommikurutiini väljakutse on ka täiesti toimiv ja ma kavatsen sellega jätkata, sest see meeldib mulle väga - panen hommikul kõik kirja, mida päev toob; loen oma japjid, teen egopurustaja-tänulikkuseharjutuse-armastusesaatmise ära ja natuke venitusi-painutusi peale ja joon sooja vett ja võtan õlisid ja võib minna! Ja see tunne on nii hea, et mul on selline oma aeg ja oma asjad, mis on päriselt minu omad, sest ma olen nad oma hommikutesse valinud ja ma tean, et nad toetavad mind. 

Banaanilõigud maapähklivõiga - aitäh, Gertrud, et neid meile lastejoogasse söömiseks tõid ükskord! Inspikas!

Ma tunnen, et mul on lihtne kuhugi mugavustsooni ära vajuda ja mulle ei meeldi see üldse. Nii et mulle kundalini jooga pingutust ja eneseületust nõudvad harjutused ja selline kerge enesetorkimine sobib ideaalselt. Sellepärast tõmbab mind täiega elu kuskil metsamajas, kus tuleb ahju kütta, et sooja saada ja õue pissile minna. Sest muud varianti ei ole ja ma lihtsalt pean oma mugavustsoonist välja tulema. Ja ma tean tegelikult, et mulle meeldib sealt väljas olla. 

Vaimustav kinoa-tomati-kikerhernesupp "Mis kapis oli", mis tuli nii hea, lihtsalt. See tuli sama hea nagu see tomatine mereannisupp, mida ma tihti teen, aga nüüd ju jaanuaris mitte! Ja gluteenivaba sai Schär jahusegust.

Kusjuures ma mõtlesin veel pärast, et ma ei lisanud toitumise väljakutsesse rida "ei alkoholile", sest ma põhimõtteliselt ei tarbigi seda enam peaaegu üldse. Nii et ma unustasin selle ära. See tegi mind täiega rõõmsaks! Sest ma olen viimastel aastatel aru saanud, et lisaks sellele, et see ei mõju tervisele just kõige paremini (ma reaalselt tunnen, kuidas kaks lonksu veini mu kehast kõik vee kohe välja viib), ei ole seda nagu enam vaja. Sest kui on tore, siis on tore niikuinii ja kui mitte nii väga, siis see klaas-kaks veini ei tee seda ka paremaks. Ja ehkki mõned veinid on tõesti maitsvad ka, siis ma joon hea meelega selle asemel teed või miskit muud head, mis on vähemalt sama maitsev kui mitte veel parem (nagu kakao! või kombucha! või tśai! või.. igast muud asjad!). Lisaks saan ma alati autoga koju sõita, mis on kahtlemata boonus. Rääkimata järgmise päeva enesetundest. Muidugi ei pruugi see tähendada, et ma enam kunagi veini ei joo, aga lihtsalt tõdesin, et see on kuidagi ise niimoodi läinud, et see ei ole enam minu jaoks teema. Ja täiesti ilma mingi väljakutseta! (ja ma üldse ei anna siin hinnanguid, sest ma täiesti mõistan, et vahel on mõnus klaasikese veini abil lihtsalt lõõgastuda. Või toidu kõrvale juua. Või lahedaid kokteile proovida. Igaühel oma värk. Minul on oma teema śokolaadi ja muu magusaga, mis ei ole tervisele ka mingi jalutuskäik pargis (kui ma 200g korraga ära söön, näiteks. Või paha tuju korral kohe kommidega kõik emotsioonid alla surun). Selle harjumuse väljajuurimiseks pean, näete, küll erinevaid väljakutseid vastu võtma). 

Selline arutlev ja aus postitus tuli. Ma kirjutasin selle tegelikult eile valmis, aga postitan alles täna, sest minu õhtune joogatund tuli peale ja ma ei jõudnud seda enam eile üle lugeda. Ja täna on lapsed juba vanaema juures ja koolis (sest mina annan tunde), seega ma olen saanud juba natuke oma asju ka teha. Vahepeal mõtlesin lausa, et ah, äkki ei avaldagi seda postitust rasketest hetkedest ja igasugustest hädadest, sest täna on juba palju mõnusam olla. Ja siis tegin seda ikkagi, sest ma ju tahan ise ka hiljem lugeda ja mõista, et alati ei olnud lilled ja liblikad ja elu on vahepeal keeruline ka. Ma leian, et see on oluline. Ja päris. 

Lisa kommentaar

Email again: