Kommenteeri

Kuidas end lainel hoida ja inimestega koosolemisest ja kuidas nii raske on end õue lükata

Õnnelaboris võtsin eelmise nädala kinnituseks sellise kaardi.

Viimane nädal on olnud uskumatult sisukas ja sügav ja selline kiirevooluline jõgi. Mul on natuke kahju, et ma ei jõua sealt jõest vahepeal kaldale kirjutama, sest igal hetkel toimub midagi ja taipamised muudkui tulevad pardale. Nii huvitav oleks neid hetki ja kogemisi kohe peale sündi kirja panna ja pärast lugeda (nagu sünnituslugu on ju alati kohe värskelt kirjapanduda palju ehedam ja toorem ja ägedam). Aga ma olen ühtlasi ka harjutanud aktsepteerimist, et midagi ei saa sundida ega suruda, kui see ei taha sunnitud või surutud saada, eks. Õnneks on mul mu kolmapäevad (siiani), mil ma saan võtta selle aja ja panna kirja kõik selle, mis parasjagu üleval ja kirjapanemiseks valmis on. Ja õnneks on mul sotsiaalmeedia ja Päriselus facebookileht ja minu instagram (kasutaja: greeeetes), kus ma olen avastanud stooride võlu ja postitan ka muidu jooksvalt pilte, kuhu te ka lahkesti jälgijaiks oodatud olete!
Kuidas end lainel hoida, panin pealkirjaks, jah? Teate, kui tüütu on siin voog-lehel see, et ma pean pealkirja enne teksti sisestama. No muidugi saan ma seda iseenesest hiljem muuta, aga lingiks jääb ikka see esialgselt sisestatud pealkiri (minu meelest?). Ja ma peaaegu mitte kunagi ei kirjuta pealkirja enne seda, kui tekst on valmis. Sest ma peaaegu kunagi ei tea, kuhu ma lõpuks välja jõuan. Nii on ka vestlustes. Ja elus ka ju. Nii põnev.

Ja selle kõige kinnituseks kustutasin ühe nupuvajutusega ära kogu tänase postituse siit alates. Mis oli pikem kui kõik teised postitused ja mida ma kirjutasin vahelduva eduga kuskil alates 12st. Sest mul oli tõesti palju kirjutada. Üsna tühi tunne on praegu. Kõik pildid laadisin ka alla ilusti, et need lisada ja vajutada "avalikusta" ja minna rõõmsalt ja rahulolevana lastele järgi ja muude toimetuste juurde. 

Mis nüüd, Grete (äkki kirjutaks edaspidi mustandi wordi nagu vanasti?)? 

Noh, ma siis kirjutan seda kõike, aga lühemalt. Ongi hea, teil läheb palju vähem aega selle lugemiseks!


Ühesõnaga. Ma kirjutasin sellest, kuidas ma sain eelmisel nädalal aru, kui õnnelik ma tegelikult olen. Kuidas ma hetkeks proovisin teha sellise otsuse, et äkki läheks kohe nüüd palgatööle (sest selline äkkvõimalus oli korraks pildis) ja vaatasin, mis minuga selle otsuse peale toimuma hakkas. Jõudsin selleni, et ma mitte kuidagi ei taha oma energiat ja jõudu ja unistusi praegu veel saalist ära viia, sest pooled unistused ja ideed on täiesti realiseerimata, täitmata ja tegemata! Ja millal siis veel kui mitte praegu, sest kesse teab, kus ma aasta pärast olen, näiteks. Praegu on selleks väga hea aeg. Ja see oli korralik wake-up call, mille üle ma olen tohutult tänulik! Sellest ajast peale vaatan oma elule jälle palju teadlikumalt ja ausamalt otsa ja tunnen, kuidas kõik on nii õige. See kõik, mida ma praeguseks loonud olen, on nii mina! Ja siit saab ainult paremaks minna, sest arenguruumi on ka piisavalt, et mind edasi liikuma inspireerida! Ja ma tunnen, et ma olen rõõmsam ja õnnelikum ema ja naine ja saalinaine, sest ma olen ise selle kõik teadlikult valinud!

Saalike

Siis jõudsin ma selleni, kuidas läbi suhte saab kasvada ja oma pärisolemusele veel lähemale. Mida ma ju enne ka teadsin, aga nagu ikka, kui miski on päriselt läbi kogemata, siis on ta lihtsalt info. Ja viimasel ajal on mul õnnestunud muudkui igasuguseid infokilde kogemuse läbi oma puslealusele laduda. Ja seda sellepärast, et ma olen võtnud endale seda aega, et olla vahelduseks inimeste keskel ja kus ma saan lihtsalt olla ja kogeda ja mõelda ja tunda ilma et ma juhiks, hoiaks ringi või ise õpetaks. Ja see on nii vaba ja hea ja laadiv tunne ja kogemus. Mida ma peaks ilmselgelt endale rohkem lubama ja seda prioriteetide nimistus kõrgemmale tõstma. Aga kindlasti mitte suhtest ettepoole. Seda ma õppisin ka.

Käisin teerännakul ja Õnnelaboris naisteõhtul, kus saatuse tahtel oli teemaks kirg ja naiselikkus. Ja kui teerännakul sain ma selgemaks nii palju asju, mis peas ringlesid (nagu näiteks see tööasi ja siis see suhteasi), siis naisteõhtul sain kinnitust ja lisainspikat, et sellel rindel edasi minna. Ma taipasin, ühesõnaga, kui palju on nii suhtes kui saalis kasutamata potentsiaali - nad on nagu lõuendid, millele saab luua absoluutselt mida iganes ja kõike, mida vähegi tahta võib. Ja mida teadlikumalt ja pühendunumalt seda teha, seda võimsamaid kogemusi ja sellist üksolemist kogeda saab. Igas mõttes, mitte üldse ainult füüsilises. Ja ühest küljest on see suur töö, aga teisest küljest nii tohutult põnev nagu maailm, mis on mul nii suures osas vallutamata. Mida ma ka tahan elu jooksul teha. Reisida siis. 

Tulen palju graatsilisemana mandala tantsu tunnist

Naiselikkusega ja oma kehaga ja koordinatsiooniga sain parema kontakti luua mandala tantsu kursusel, kuhu ma lõpuks ometi jõudsin. Ja see on nii mõnus tund! Et me oleme seal pikkades seelikutes, loob juba see riietus voolava ja naiseliku tunde. Aga ühtlasi saame läbi tantsu lõdvestuma ja vabamalt ja graatsilisemalt liikuma õppida ja seda niimoodi kehas kogeda.

Valmib vürtsine hommikusupp

Siis ma kirjutasin sellest, kuidas toitumisega on praegu täitsa hästi, sest ma endiselt ei tarbi gluteeni ega piima, aga olen vahepeal söönud natuke kala ja võtnud vastu pakutud kommi. Aga et mulle väga meeldib Marika Blossfeldti mõte, et 80% toidust võiks olla tervisttoetav ja ülejäänud 20% võib jääda restoranide, külaskäimiste ja lahkelt pakutavate kommide-kookide tarbeks, siis olen ma endaga ja oma toitumisega väga rahul!

Ja liikumisest kirjutasin seda, kuidas ma käisin pärisehtsas spordiklubis pärisehtsas hantlitega rikastatud aeroobikas ja kuidas see oli vägev ja kuidas ma reaalselt tundsin, kuidas ma olin peale seda tugevam. Ja kuidas me sel nädalal alustasime 11-päevase konnachallengiga (jõuad ka veel liituda, kui mõned konnad järele teed!), millega on nii mõnusalt palju meie inimesi liitunud! See on niii lahe! Teeme ära! Ja kuidas ma olen käinud tantsimas ja kuidas ma teen seda edasi ka, aga kuidas minu väljakutse liikuda iga päev õues 10-15 minutit on suhteliselt läbikukkunud, sest ma lihtsalt ei ole seda kuidagi oma tegemiste vahele mahutanud. Ja kuidas ma ilmselt teen eraldi loodusega kontakti loomise kuu, kus on selleks oma väljakutse. 

Koduõu. Siin ma olin küll vähemalt 5 minutit ja vaatasin seda, kui ilus on!

Etteruttavalt märkisin, et märtsikuu teemaks saab ilmselt (sest vahepeal on tervelt mitu nädalat ja kunagi ei tea, kuhu need veel viivad) teadlik vanemlus, sest need teemad kuidagi ise jõuavad õigel ajal õigeks kuuks pilti. Nimelt hakkan märtsis-aprillis käima Gordoni perekoolis, seega see ka ilusasti toetab. Ja kindlasti viib igasuguste taipamisteni. Ja ma juba väga ootan, et me saaks teadliku vanemluse õhtu ka teha ja lobiseda ja jagada ja teadlikuks vanemaks olemisest korraks välja hingata.



Ja armastusega olen ka tegelenud, mis on täitsa kenasti õnnestunud. Läbi selle, et ma mõistsin, et ma olen praegu õnnelik ja oma loodud eluga rahul, võtan kõike kuidagi teadlikumalt - ehk ma valin teadlikult selle, et ma ei lähe oma emotsioonidega kaasa ja olen rõõmuga ema ja naine ja päriselt ka tunnetan seda. Ja kiidan end igal õhtul kõikide õnnestumiste eest ja mittenärviminemiste eest ja võtan vabalt vastu ka kõik arengukohad. Ja ma olen järsku end kõrvalt vaadates adunud, et ma saan täiesti okeilt hakkama sellega, et ma annan lastele natuke rohkem vastutust nende oma asjade ja kohtustuste eest ja sellega, et see esialgu natuke suuremaid tundepuhanguid ja vastuseise toob nagu muutused ikka. See enese tunnustamine kõige eest, mis läks hästi, on üks kiiduväärt praktika. Väga soovitan. Sest olenevalt meie meelelaadist, me kas näeme päeva tumedates või heledates värvides. Ja kui niimoodi võttagi endale aeg, et mõelda kõigele, mis läks hästi, saab selgeks, et tegelt oli päris ilus päev. Variant on ka jooksvalt kirja panna, kui mõni asi vanemana eriti hästi välja tuli, aga no kellel seda aega on, eksole.

Life coachi töötuba Kohaloluruumi Katriniga, kus me just emotsioonide kontrollimisest ehk nendega mitte kaasa minemisest rääkisime!

Ja ma kirjutasin veel igasuguseid ilusaid asju naiselikkusest ja nais- ja meesenergiast ja kirest ja suhte olulisusest, aga paraku ei taha universum, et teie sellest kõigest osa saaksite ja kustustas selle ära, nii et aga palun. Aga võib olla ta tahab, et ma käsitleksin neid edaspidi sügavamalt, nii et mine võta kinni.

Aa, ja ma tänasin teid kõiki südamest, et te seda blogi loete ja mulle tagasisidet ja tuge ja rõõmu vastu annate - see niinii rõõmustab, et me mõtleme sarnaselt (või hoopis leiame mingeid uusi vaatenurki) ja oleme üksteise jaoks olemas! Ma siiralt usun tänu teile iga päevaga aina rohkem, et kõik inimesed on ilusad ja head (isegi see kuri mees tehnoülevaatusest, kes ei naeratanud mulle. Mitte. Ühtegi. Korda. Kuigi ma olin eriti armas ja sõbralik ja tore mina ise oma parimas vormis (sest päike paistis ja ma jõudsin lõpuks ülevaatusele ja hommik oli ja üldse) ja tegin natuke nalja ja nii. Isegi tema on tegelikult soe ja sõbralik, ma arvan. Võib olla oli tal väga halb päev või ta oli väga busy ja important või tal ei käi seal eriti naisi. Sest isegi kui ma üldse mõnele inimesele ei meeldi, oleks ta ikka sõbralik ja naerataks naeratamisele vastu või naerataks vähemalt selle peale korra, kui mõni inimene sõidab tema tehnoülevaatuse väravast välja käsipidur peal. Korraks ikka ju naerataks? Seega ilmselt oli tal väga halb päev. Ja ma tahtsin talle isegi pärast śokolaadi viia, et tal läheks paremaks (nagu ma ükskord viisin võtmeonule õuna, kes oli küll seepeale väga rõõmus ja naeratas vähemalt ühe korra häbelikult. Aga tema kuidugi naeratas enne ka vähemalt ühe korra.) aga ma ei julgenud).

Aitäh, inimesed!
Hästi mõnusat olemist ja kui energiia saab otsa, tehke meiega konnasid!
Ikka Teie Grete

Aitäh Sulle, Triin. See on lihtsalt kõige armsam asi üldse. Ja Sa inspireerisid mind väikeseid, aga tähendusrikkaid kingitusi ja märkamisi tegema. Aitäh!

Lisa kommentaar

Email again: