Kommenteeri

Kokkuvõte veebruarikuust: mis juhtus liikumise ja tantsuga ja mida veebruar õpetas


Minu ootamatu soeng veebruari viimsel päeval - sest juuksuriaeg tuli kuu aega lähemale - how convenient, universe, kuna olin just reedeks saali fotoshuudi kokkuleppinud! #päriseluuu

Veebruar sai läbi (noh, mõni aeg tagasi) ja mida me sellest õppisime? Näiteks, mis sai liikumise- ja tantsukuust? Ja mis teemad veebruaris kõige rohkem üleval olid? Tegelikult tahaks juba märtsist kirjutada, aga ei saa ju, kui alles eelmine kuu lõpetamata on (story of my life - täiega tahaks igasuguseid asju alustada kogu aeg, sest uued algused on nii vägevad ja eufoorilised ja värsked ja ei mahu peaaegu et sisse ära! Aga ma harjutan seda eelmiste asjade lõpetamist nüüd, sest ma tunnen, et ma peaks. Sest tegelikult mulle väga meeldivad lõpetatud asjad ka. See tunne, et midagi on valmis või riiulisse pandud, see on vähem eufooriline ja rohkem hingerahulik.

Niisiis, liikumisekuu on möödunud peamiselt konnade (konnachallenge facebookis, mille lõin, et mul oleks motivatsiooni ja kamp, kes tahab konnasid teha!) ja jooga toel, paar korda olen trennis ka käinud, aga tervislikud põhjused niitsid mu viimasel veebruarinädalal kõhust ja jalust, seega kuhugi hüppama ja kargama ma minna ei soovinud. Aga veeburarikuust võtan küll kaasa konnad ja trenni "Naine", mis on paras kargamine ja tants ja trall hantlitega, pärast mida ma tunnen, et ma olen päris heas vormis. Ja tunne loeb, seega võtan vastu. Lisaks sain ma teada, et siin Myfitnessis on nüüd ka Bodyjam! Kunagi aastaid tagasi oli see mu lemmiktrenn, sest seal sai ju tantsida. Hästi palju oleneb muusikavalikust, seega ma lähen hea õnne peale proovima. 

Mandala tantsu tundi jõudsin veebruaris ühel korral, sest see on pühapäeviti. Mis tähendab, et ikkagi igasuguseid perekondlikke asju tuleb sellisel päeval vahele (nagu õhtusöögid, Eesti sünnipäeva tähistamine, ainukese ühise perepäeva tähistamine jne). Ja mulle tõesti väga meeldis. Aga no mis sa teed. Ma ei kavatse endaga riielda, sest see oleks mõttetu süütunde tekitamine ja hinnangute andmine ja üleüldse üks masendav tegevus. Seega, ma armastan mandala tantsu endiselt väga ja jätkan sellega täpselt niimoodi, kuidas saatus tahab (see-eest saan juba märtsis minna kahepäevasele shakti tantsu kursusele, ehk et tants ei kao minu elust mitte kuhugi!). 

Looduses oleme ka nüüd viimasel ajal rohkem käinud - Jägala juga käisime vaatamas ja Tabasalus just ükspäev (oih, ma ei tohiks sellest kirjutada, sest see oli ju juba märtsis!). See täiega rõõmustab mind, et ma olen jälle suutnud end looduselainele viia ja väljasõite ette võtma hakanud. Need on nii hirmsat moodi mu lemmikud, sest meil on kuidagi väljakujunenud, et me läheme poest läbi või teeme kodus endale mõnusa moonakoti kaasa ja siis sõidame ja laulame või arutleme mingitel teemadel ja siis käime kusagil rändamas ja pärast autos sööme ja soojeneme. Auto on nagu meie telk või turvaline ja soe ajutine kodu. Vahel peame lausa üleriided ära võtma ja kuivama panema. See loob kohe sellise matkalistetunde. Muidugi issi autos meil eriti süüa ei tohi, aga emme autos tohib (ja see on eriti hästi tuvastatav, kui lihtsalt korra minu auto istmete vahele ja põrandatele vaadata. Paraku. Aga noh - kolm last. Ja vahel ma koristan ka.) ja kuna mina lapsena oma vanematega väljasõitudel tohtisin alati autos igast head-paremat närida, siis teadagi kust see tulnud on. See on osa emotsioonist. Kavatsen häbematult jätkata ja omakorda oma laste tulevasi väljasõite emotsionaalselt mõjutada. 


Seega liikumisekuu kokkuvõtteks ütlen, et ehkki mul olid suuremad plaanid (eriti mandala tantsu ja kuu lõpu trennide osas), olen tulemustega rahul ja õppisin esiteks seda, et ma võin vabalt Myfitnessi tantsulisemates) trennides hüppamas käia (mille osas olid mul kahtlused). Sest seal on hommikuseid trenne ka, mis tähendab, et ma ei kuluta seda vähest õhtust aega, mis mul perega veetmiseks on (sest enamasti on mul õhtuti tunnid. Kõik riidlevad.), oma trennide peale. Ja lisaks on nii ehk naa hommikuti mõnusam hüpata ja karata, sest see tõmbab kohe päeva alguses energia üles. Samas ei ole mul ka õhtuste kargamiste vastu eriti midagi. Teiseks sain aru, et kui keha vajab puhkust, siis keha vajab puhkust ja kohusetundest (mitte sisetundest) trennis käimine, aga sellega kehale vastutöötades kaugele ei sõua. Praegu tunnen ma, et ma olen jälle just sellises mõnusas loomises, et tahaks teha ja hüpata ja multitaskida ja kõike ära teha. Ehk et jälle võtan arvesse iseenda laineid - vahel tahan olla peidus ja vahel just igal pool peidust väljas. Samal ajal püüdes ennetada seda mugavustsooni piiri ületamist. Fine line. 

Kuidas ma fotograafi ees mandala tantsu meelde tuletasin. Foto: Kadi Prants 

Maja osas jäime seisukohale, et see pole praegu see. Kuigi maja ja koht minu jaoks justkui olid, siis ei taha ma kindlasti kõikide elu keeruliseks teha ainult iseenda unistuse täitmise nimel. Ja ma ei kahtlegi, et see meie kodu tuleb täpselt õigel ajal ja õiges kohas ja nii, et kõik on õnnelikud. Igatahes sain mina tänu sellele majale kõvasti mõtteainet ja selgust ja natuke lähemale sellele, mida ma päriselt armastan. Aitäh!

Üks äge kogemus, mille veebruarist kaasa võtan, on kindlasti TV3 saate "Naudime Elu" jaoks väikese klipi salvestamine minu väiksest aga vägevast saalist - leidsin, et ma ei pea nahast välja hüppama, et kõike kuidagi paremas valguses näidata, mis võttis kõik pinged maha ja minu meelest oli seda loomulikkust ka tunda. Ja see ju ongi mu eesmärk - et kõik oleks päris! Muidugi ikka oma parimas versioonis ka, aga ikkagi päris! Klippi näed läbi facebookilingi siit.

Kaamera ja action. "Naudime elu" naudib elu. Mõned minutid.

Ma rohkem veebruari kohta ei kirjutakski, sest ma ju päriselt olen märtsis juba! Ja eile oli tohutu kirg ja loomistuhin ja pani vihikusse sadu lennukaid mõtteid kirja. Selleks pean ma minema üle järgmisse postitusse, et säiliks mingi süsteem! Näeme märtsis või noh, järgmises postituses!


Lisa kommentaar

Email again: