Kommenteeri

Keset protsesse, koduvahetusmõtteid ja armastust.


Grete, Kalade tähtkuju ja naine ja vesi. Foto: Maia

Kirjutasin selle väikese hetkeolukorra apdeidi fb-lehele ja ma olen mitu korda mõelnud, et ma peaks need sealsed spontaansed mõtete-tunnetejagamised blogisse ka tooma, sest need on minu meelest hiljem kohe eriti põnevad lugeda. Sest pikemaid postitusi ma pigem planeerin ja nii ja võtan aja ja kirjutan, aga facebooki tulevad need teemad kohe. Jooksvalt. Keset elu. Päriselu. Nii et ma otsustasin nüüd ja kohe, et ma toon neid ikkagi vahepeal siia ka üle. Väga vabandan, kui te peate neid nüüd mitu korda lugema. Aga samas - minu blogi ja minu reeglid ju #rebel! Ja teiseks, ma olen siia juba mitu korda tagasi tulnud ja postitusele lauseid ja mõtteid juurde kirjutanud. Nii et stay tuned, võib isegi öelda!

Oi, tere! Ma olen siin viimasel ajal iseenda sügavustes rohkem. Ei, ma ei ole kuidagi kurb ega tume või pahur, vaid lihtsalt kuidagi igasuguseid asju tuleb siin protsessimiseks üles. Näiteks see, et kus me siis tegelikult elada tahaksime. Kas me ikka oleksime valmis kuhugi kaugemale kolima, mis tähendab logistilisi väljakutseid (või siis pigem uue süsteemi väljatöötamist) ja oma inimestest ja oma saalist eemale kolima (või nägema võimalusi, kuidas kõik toimida saaks või on see hoopis õppetund kiindumustest lahtilaskmiste kohta?). Kas maja/kodu, mis on kodune, sobib igalt aspektilt ja on selline koht, mida vaatamas käies ma tundsin, et vot siia ma tahan lihtsalt jääda, praegu, olema, on piisav eesmärk, et hästi mitmeid muutuseid ette võtta? Ma ei tea! Ma seedin siin. Sekka mõned taipamised, mis toovad mind ikka ja jälle ja iga nurga pealt sinna kohta, et kõige aluseks on suhe. On alati olnud ja kõik, mis loksutab või vastuolulisi tundeid tekitab on seotud sellega, et ma olen jälle sellest mööda hiilinud. No mitte suhtest, aga sellest faktist, et kõigepealt muidugi Sina Ise ja siis kohe suhe ja siis kõik muud asjad. Sest armastus. On kõige alus. Ja suhe on üks kiiremaid viise iseennast peegeldusena kogeda ja võimalus tohutuks arenguks pärisiseenda poole - saab eriti kiiresti selgeks, millised on mu piirid ja milliseid tundeid ma olen võimeline kogema ja millised nurgad on lihvimata ja nii edasi. Järgmine kiirtee on muidugi lapsevanemaks saamine. Ka saab väga kiiresti selgeks, et ma olen palju vähem kannatlik ja together kui ma arvasin). Ja see kõik - see meie kodukoha tunnetamine - mida me üldse tahame - ja kõik muu on nii läbipõimunud, et ma siin siis olengi ja seedin seda kõike. Sest tegelikkuses, kui armastus on olemas, toidetud ja hoitud ja nii, siis ei tohiks ka nii tihti tekkida seda soovi, et tahaks jubedasti mingit muutust või uut lehte või uut projekti (mis kahtlemata on igatahes põnevad ja üldse mitte kuidagi taunitavad soovid, lihtsalt oluline on näha, mis veel selle soovi taga on). 

Ehk et kui nüüd mõelda, et kõik on hetkes ja minu sees olemas, siis peaks ideaalis olema hea olla ükskõik kus ja millises hetkes. Tegelikult. Sest sellest olemisest on võimalik kõike võtta ja saada ja tunda, ilma pidevalt millegi muu ja uue järele igatsemata. Kui see ära tabada, et kas see soov või uus tuul või projekt on kantud sellisest rahulolematusest millegi sügavamaga, millega tegelemine nõuab natuke rohkem sissepoole vaatamist ja iseenda mustrite ja jamadega tegelemist (ja nagu kerge põgenemistee) või sellest, et see toetab seda kõike, mis juba on, on juba palju lihtsam edasi minna. Ma usun, et kui seda hetkesolemist tunnetada ja selle kõigega rahul olla ja rõõmustada ja aktsepteerida, et mul on tegelikult võimalik juba kohe, siin hetkes nii palju ära teha, et ma tunneksin, et ma olen päriselt kõiki neid hetki ärakasutanud, tulevad ka igasugused uued ja mõnusamad ja toetavamad võimalused ja mugavused palju kergemini. Sest nad ei ole siis sellised kinnisideelikud unistused. Vaid natuke nagu boonused. Ehk et kui lased lahti, siis hakkab kõik liikuma või saad seda, millest loobud või kuidas iganes seda enda jaoks sõnastada. Ja sellega, ma tunnen, et jõudsin praegu selle kuldse tõeni, et kodu on seal, kus on süda. Ehk armastus. Ehk seespool. Ja kõik muu loob selle ümber. Ja jällegi - üsna lihtne tõde. Aga nii võimas on sellele jälle uue nurga alt päriselu kogedes mingit sügavust juurde saada. 

Muide, vaatasime ka filmi "A Star is Born", mis jäi minuga mitmeks päevaks. See tunne, kui tingimusteta üks armastus olla saab või kui õige see tundub, et Sa oled teise jaoks olemas ka raskematel hetkedel, ilma süüdistusteta ja hukkamõistmisteta ja lihtsalt aktsepteerides ja toeks olles. Sest armastus on tugevam kui mustrid. (Mind kõnetas, sest see on minu õppetund. Sest ehkki süda tunneb selle kõik kogu täiega ära, siis ego tahaks ikka vinguda ja näpuga endast eemale näidata. Kellegi teise peale. Sest nii on lihtsam.) No ja Bradley Cooper. Oskab kas näidelda nii pärisinimeseks ennast või siis ongi. Aga see pole üldse oluline, sest mind kõnetas igal juhul! Ja kuna mina olen selline tüüp, kes on võimeline ühte laulu ripiidi peal oksendamiseni kuulama, ühte filmi sada korda vaatama ja śokolaadi sööma ka seni kuni pilt hakkab värisema, siis ma olen kindel, et ma vaatan seda nüüd üsna kohe uuesti. Ilmselt on sellise käitumise puhul tegemist sellise patoloogilise enesessekaevumisega - kui miski tõmbab emotsiooni või ühenduse või mustri üles, siis seda tuleb lüpsta kuni kõik on lüpstud. Ei saa öelda, et "lüpsmine" mu lemmiksõna oleks, aga võtab samas jutu kenasti kokku. Ja ma ei hakka vähemalt hetkel tegelema parema sõna otsimisega (võib olla mõnel tulevasel päeval).

Täna käisime lastega ühel etendusel ja pärast Jägala Joal, kuhu ma olen juba mingi kuu aega minna tahtnud. Peeamiselt sellepärast, et kuna siin lumi muudkui sulas ja külmus ja sulas ja külmus, siis ma olin päris põnevil, mida selline asi ühe joaga teha võiks. Et kuidas need purikad seal moodustuvad ja nii. Ma vist nägin ka sotsiaalmeedias paari pilti ja see ka kinnistas mu plaani. Igatahes oli viimase aja päikese ja plusskraadide toel jääd palju vähem kui ilmselt nädalaid tagasi, aga no ega see joa ilult ja ägeduselt ikkagi väga palju ära võtta ei suutnud. Sellist mõnusat aukartust looduse ees sain tunda ka seekord. Sellest ja ühendusest maaga olen küll viimasel ajal puudust tundnud, tuleb tunnistada. Kättevõtmiseasi, nagu ikka.


Lisa kommentaar

Email again: