Kommenteeri

Jälle samas kohas? Kuidas ma jälle aru sain, et kõige toredam on olla mina ise

Ohohohooo! Kes oleks arvanud, et ma JÄLLE siia jõuan, kus ma kirjutan, kui oluline on iseendale meeldida. Ja see olekski kliśee, kui ma siia jälle mingeid kogemisipidi jõudnud ei oleks. Ilmselgelt on see piisavalt suur ja sügav ja oluline ja keeruline teema, et seda ühe korraga selgeks ei saagi. Seega ma olen jälle siin iseendaga ja saan aru, kui mõttetu on püüda kogu aeg kellelegi meeldida. Kui hirmuskeeruline ülesanne, eks. Kellele siis rohkem meeldima peaks? Äkki siis prooviks juba igaks juhuks kõigile, kui juba alustada? Good luck there!

Selline harilik pärismina paljajalu, oma lemmikseelikus (mille sain kunagi kuskilt teise käe poest! Kui eeskujulik minust!) ja oma poolmetsikute umbrohu-toidupeenarde vahel

Seisin täna peegli ees ja sain sellest jälle aru. Kui võimatu see kõigile meelejärele olemine tegelikult on. Üldse mitte seotuna selle peegli või peegelpildiga niimoodi otseselt. Lihtsalt. Sealt ma ju näen endale silma ka. Mulle meenub, et Lea Dali Lion jagas kunagi saalis oma praktikaõhtul, kuidas tema tegi sellist peeglimeditatsiooni, mis seisnes iseendale silma vaatamises. Lihtsalt. Ja mõne aja pärast tulid pisarad iseenesest. Ja siis tuleb neid veel rohkem ja veel rohkem. Sest ega selles olemises ei saa kuidagi valetada ega varjata ega end maskiddessse mässida. Seal oledki päriselt see. Kes sa oled. Mina muidugi vaatasin täna endale üsna põgusalt silma, aga mulle praegu tuli Lea jutt meelde. Ja olles saanud selle tunde jälle kätte, millest siin täna kirjutan, peaksin seda peeglimeditatsiooni kohe siia otsa tegema (rauda taguma, noh), et see jälle käest ära ei kaoks.

Ühesõnaga. Ma avastasin täna, sest täna on üks rahulikumatsorti päev, mil lapsed on kõik koolis ja lasteaias (sest meil algas kool nädal varem) ja mul on päriselt aega olla ja sellises olekus julgevadki sellised taipamised üldse mind kõnetama tulla, et ma olen jälle mõnda aega püüdnud end kuhugi erinevatesse raamidesse toppida. Ja naljakas on, et ma ju tean seda juba ammu, kuidas kõige mõistlikum on olla iseenda moodi, et tõmmata sarnast energiat ligi ja nii. Aga ikka ma teen seda mingi aja pärast uuesti ja ei saa enne aru, kuni, noh, ma jälle sellest aru saan. Muidugi mõistan, et niimoodi see värk käibki. Et saad ükskord millestki aru, taipad, eks, ja siis elu muudkui kontrollib kui hästi siis ma ikka selle arusaamise integreerisin. Et kas ma oskan seda kõikides eluvaldkondades rakendada. Läheb nagu muudkui leveleidmööda ülespoole see keerukus. Kas sa SELLISES olukorras oskad iseendaks jääda? Aga sellises? Või sellises? Ja siis ma muidugi kohe ei oska ja saan lõpuks ise aru ja saan õiguse järeltööks. Ja iga korraga lähevad need õppetunnid ja väljakutsed järjest intensiivsemaks ja jõulisemaks.

Tavaliselt kogen ma seda vastuolu siis, kui ma olen koos inimestega, keda ma ei tunne või siis nendega, kes on kuidagi intensiivsed või väga jõuliselt kindlad oma seisukohtades ja tões ja kui meie tõed ei ühti. Siis on päris raske 100% julgelt ja avatult mina ise olla. Ei tahaks ju kedagi ärritada või pahandada. Konflikti ju ka ei tahaks. Ja siis ma muidugi saan aru, tavaliselt hiljem ja üksiolles, et esiteks ei saa niimoodi keegi teada, milliseid teistsuguseid vaatenurki ja arvamusi on, ja teiseks ei saa keegi, kes ka oma seisukohti ei avalda, teada, et ma võib olla mõtlen nendega samamoodi. Sest ma ei väljenda seda. Vaid varjan seda alatult! Ja niimoodi me ei satugi ühistel teemadel arutlema – eriti praktiline näide, kuidas me potentsiaalselt tõmbame ligi seda, kes me ise oleme. Seda juhul, kui me julgeme.

Siis on sellised olukorrad, mil ma mõtlen, et vot nüüd ma tahaks teha niimoodi! Ja peaaegu teen ja siis mõtlen, et äkki see on liiga imelik. Ja siis ma ei teegi seda! Siinkohal pean silmas midagi sellist, kus on vaja teist inimest aidata või rõõmustada või ise end julgelt teiste ees millegi lahedaga väljendada. Ja on mõned harvad korrad, mil ma suudan selle enne korda saata, kui meel järele jõuab ja need on nii võimsad ja armastusttäis kogemused, et mu süda tahab lõhkeda! Äkki ma sellepärast kardangi, et kui ma midagi eriti võimsalt ilusat teen, siis mu süda ei pea vastu lihtsalt? ah? (vaadake ainult, kuidas meel suudab kõikvõimalikele mõtetele õigustusi leida!)

Nonii. Ja nüüd ma siis lasen siin niimoodi sellesuvistel igasugustel kohtumistel ja mõtisklustel settida ja taipan järjest, miks nad tulid ja mida igaüks neist õpetas. Joogafestival õpetas, et ma ei pea suruma end sellisesse raami, kus ma peaksin ilma igasuguse süsteemsuseta ja omapoolsete pingutusteta kõike usaldama, sest ma usun hoopis mõlema koosmõjusse – kõik tuleb sinuni, kui lased ja samal ajal näitad, millesse sa oled valmis oma energiat panustama, selle asemel et lihtsalt oodata, et kõik tuleb.

Mõned kohtumised näitasid mulle, et ma ei pea suruma end mingisse asjalikku-ametlikku raami, et kuhugi profiili sobida. Et ilmselt ongi kõigil huvitavam, kui ma olen hoopis minu moodi. Mis ei tähenda, et ma ei oskaks olla asjalik või ametlik, kui vaja. Aga pigem seda, et ma ei jätaks oma pärisennast sellistes olukordades ukse taha. Sisu võiks samaks jääda ja see lihtsalt saaks valatud vajalikku vormi. Sest meie kõigi koostoimimiseks on mõningad kokkulepped, kombed ja traditsioonid, millest on hea tava kinni pidada, mitte mingi pabereid sassi ajava tuulena neid segamini tuuseldada. Minu õigused ei pea teiste omi ju ka piirama. Saab ka nii, et kõigil on hea, aga et keegi ei kaotaks sealjuures oma nägu ja sisu. Mis jällegi ei tähenda, et kõik peaks kõigile meeldima, aga seda, et iseendaga ausaks jäädes ja seda läbi armastuse väljendades võime hetkeks kelleski pahameelt põhjustada, aga järele mõeldes saavad kõik aru, et see oli austusväärne tegu.

Ja lõpuks on meie kõige vägevamad peeglid ikka lähedased ja sõbrad, tänu kellele õpin ikka ja jälle, et konfliktide või eriarvamuste vältimine ei ole otsetee rahuni. Vaid pinnaaluse segaduse ja sõjani. Õnneks siin mingeid maa-aluseid sõdasid olnud ei ole, aga ma näen, et selline järjepidev hirm teiste meelepaha ja väljavihastamise ja ka lihtsalt teistsuguse arvamuse ees võib vabalt selleni viia. Lõpuks. Ja sellised asjad viivad tihti igasuguste ootamatute lõppudeni nagu aeg-ajalt ümberringi näha ja kuulda on. Sest kui ma ise oma soove ja piire ei väljenda, ei saa ka keegi teine neid teada. Jälle üks ammune tõde, mis ikka ja jälle ringiga tagasi jõuab.

Seega, ma tänan! Kõiki! Sest tänu kõigele sellele, mida ma maailma ja inimestega kokkupuutudes kogeda saan, saangi ma järjest rohkem teada kes ja kus ja miks ma olen. Ma võin seda öelda täiesti ausalt ja armastavalt!

Kes ma siis päriselt olen? Seda ei saagi ilmselt lõpuni sõnadesse panna, sest osadele tundmustele ja olemistele polegi termineid välja mõeldud ega ilmselt mõeldagi kunagi (no nagu kuidas sa kirjeldad täpselt õigete sõnadega armumise tunnet, näiteks või seda tunnet, mis valdab peale meditatsiooni). Ja olles elus muutun ka mina kogu aeg, seega ei saagi seda niimoodi konkreetselt ja igas ajahetkes kehtivalt verbaliseerida. Täna selline ja homme uus. Aga ma vist jään ikka ja alati pigem selliseks muretult kargavaks paljajalu tüdrukuks, keda juhib uudishimu ja päristunded ja kõik see, mis minu seest tuleb igas vormis. Ma jään alati eelistama paljaid varbaid kontsadele ja seelikuid pükstele ja armastama tantsimist ja laulmist ja uusi elamusi ja inimesi ja avatust kõigele õhinapõhisele. Ja ma loodan kogu hingest, et minu silmasära ei kustu iial täiesti ära ja roosad prillid ei kulu. Sest need aitavad mul näha kõiki ja kõike lootusrikkamalt ja uskuda, et tegelikult on kõik võimalik.

P.S. ma olen suurepärane asjalikolija ka, kui vaja. Harjutan aga igapäevaselt seda, et ma ise selle alla päris ära ei kaoks (sest kontsakingade ja sukkade sees on minu jalad ikkagi paljad!). Peaaegu täiuslik oleks olla loovalt ja isikupäraselt asjalik. #missioongrete

P.P.S. See postitus on valminud peaaegu-põhimõtteliselt otsekirjutatuna, ilma korralikult ülelugemata ja pedantselt parandamata. Otse minust. (võib olla parandan ikka mingid suuremad kirjavead pärast ära) Sest ma jooksen oma koolilastele järele! Mul on koolilapsed! kui uskumatu, et me oleme siiani jõudnud ja ikka elus ja mitte veel päris ärarikutud!


Lisa kommentaar

Email again: