Kommenteeri

Jaanuarikokkuvõte ehk kuidas läks toitumisekuu ja hommikurutiinidekuu ja üldse

Kui minu Yogi Tea räägib minuga.

Jaanuar ongi üllatuslikult läbi saanud! Ainult 11 kuud veel! Esimene kuu ehk jaanuar möödus toitumise korrastamise ja hommikurutiini kinnistamise tähe all #mindsetreseti toel. Kokkuvõttena võin öelda, et minu esimene kuu on korda läinud! Hoolimata igasugustest erinevatest terviseriketest, mida siin erinevatel inimestel kodus ette on tulnud ja millest tulenevalt olen mina mitmes (veel mitmemas kui tavaliselt) rollis korraga, olen omadega täiega mäel! Niimoodi võib ju terve aasta lenneldes mööduda! Jah, eelmine postitus väljendas ka seda, et see ei ole siin mingi mäng lillede ja liblikatega kogu aeg, aga samas - kui väljakutseid ei oleks, siis oleks suhteliselt igav siin seda päriselublogi pidada kaa. Sest (olles selle aasta esimestest väljakutsetest vaikselt läbi tulnud) mulle ju tegelikult hullult meeldivad väljakutsed! No sellised parajad, mis otseselt ei murra, aga mugavustsooni ka ei luba langeda. 
Kitcheree. Mmm. Igati täiuslik toit - sisaldab kõike eluks vajalikku.

Toitumisekuu
kokkuvõtteks ütlen, et ehkki ma ei katsetanud nii palju uusi retsepte kui ma algselt plaanisin, saime söönuks ja täitsa elamuslikult. Esimene pool kuud möödus kitcheree ja joogasupi saatel ja lõpupoole igasuguste muude suppide saatel (ja natuke ka sushi, sest MySushi tuli Viimsisse tagasi ja tegi jaanuaris kogu menüüle 50% soodukat. Ja neil on eriti rikkaliku sisuga veganmakid). Ja lõppude lõpuks  leidsin, et meil on blogis ikka päris palju väga häid retsepte, nii et ei ole alati tingimata vaja uusi jalgrattaid leiutada, kui vanad toimivad ka suurepäraselt! Küll jäi mulle helge mälestus ühest tomatisest kinoa-kikerhernesupist, mis maitses nagu üks tomatine mereannisupp, mida ma pidevalt teen, miinus mereannid! Selle püüan küll blogisse retseptiks valada. Ja minu suureks rõõmuks sündis see täiesti minu enda seest, kuigi tavaliselt ei ole ma väga see kokk, kes lõdva randmega suvalistest asjadest gurmeeroogasid kokku keerab (see anne anti üleni mu õele). Aga see supp on täiega MINU tehtud! Juba sellepärast pean selle retseptiks kirjutama!

Isegi oma takeaway-karbis nii ilusad. Või on see ainult minu silmades nii?

Mis saab toitumisest nüüd ja edaspidi? Ma mõtlen, ma pigem jään ikka taimse toidu juurde ja gluteeni ja piima vältimise juurde, sest mul on nii hea olla niimoodi. Aga külas ja kohvikus olen leebem nagu vanasti (st et ma endiselt ei söö lindude ega loomade liha (juba aastaid), aga piima ja gluteeni ja muna osas võtan vabamalt). Samas, kui on valida, siis valin taimse. Ja hoian silmad lahti igasuguste ägedate taimsete retseptide märkamiseks.

Üks kurb ja õudne hommik puuviljanurgas, kui Prismaonu polnud veel tulnud.

Magusa puhul leidsin, et alati ei ole vaja kommi ja/või küpsise ja/või koogi järele viskuda, kui magusaisu tappa tahab, vaid piisab banaanist, banaanist maapähkivõiga (aitäh, Gertrud!), smuutist või taimse piimaga valmistatud kakaost mee või vahtrasiirupiga. Ja see üllatas mind täiega! Tõesti! Vot seda teeb inimesega 31 päeva ilma suhkruta! Kui ma nüüd suudaks seda joont hoida, siis ma ületaks end küll nii nagu ma kunagi end ületanud pole (#doitanyway)! Tuleb tunnistada, et täna, mil väljakutse justkui läbi on, möllab meel küll pisut rohkem ja püüab igasuguseid väljapääse leida ja mind kapist Martini küpsist võtma saata. Ma pole veel järele andnud. Ma arvan, et ma nutaks, kui ma annaks. Nii suur töö on tehtud ja tema annab esimesel võimalusel järele. Vähemalt püüan ma vältida kodus kommisöömise harjumuse comebacki. Külas ja kohvikus tundub see veel kuidagi lubatav, sest ma ei käi ju igal vabal hetkel külas ja kohvikus, et kommi-koogiisu täita. Seega see oleks safe variant ja meelele ka vastuvõetav, sest ma ei sea endale mingeid jäike piiranguid, mis ei lubaks üldse kunagi magusat süüa. 

Siit tuleb üks kakao. Või neli.

Hommikurutiini jätkan rõõmsalt ja siiani olen kõiki neid asju ka teinud: 
- püüan tõusta enamasti kohe kui kell heliseb (haigena tegin mööndusi);
- ma ei vaata hommikul esimese asjana telefonist, kes ja kas on kirjutanud;
- oil-pulling (hoian suus seesamiõli 15-20 minutit, mis kogub endasse keha mürgid ja jäägid, siis sülitan välja ja loputan suu sooja veega), pesen hambad;
- joon tassi sooja vett (keedan nii kuumaks kui juua kannatan); 
- kirjutan päevikusse enesetunde kohta, päeva projekti ja plaanid ja ajakava (#fivesecondjournal);
- loen japjid (kundalini praktika);
- teen oma Tony Robbinsist inspireeritud praktika: hingamisharjutus (egopurustaja); tänulikkusepraktika (liitusin esmaspäeval Spirit Voyage´i ülemaailmse kundalini jooga 40-päevase tänulikkuse meditatsiooniga, mille lihtsalt integreerisin oma praktikasse, kus see tegelikult juba niikuinii oma vormis oli), armastuse saatmine omadele ja neile, kellega on keerulisemad suhted ja üldse maailmale; päeva taotlus (kuidas päevale vastu lähen või mida soovin saavutada).
- venitan ja teen joogaharjutusi (praegu teen põhilisi kundalini jooga harjutusi elunärvivenitus-liblikas-seljapainutused-kerepöörded-kaelaringid, aga tegelt tahaks mingi 40-päevase kriya e harjutusteseeria ette võtta (sest 40 päeva läheb vaja uue harjumuse kinnistamiseks ja sellepärast seda ka kundalini joogas rakendatakse kriyade ja meditatsioonide puhul, mis valitakse mingi kindla mõju saavutamiseks).

Aah, kamin.

Mel Robbinsi #mindsetresetist olen ka väga palju häid mõtteid ja meeldetuletusi saanud. Näiteks:

- eelda alati head ja paremat: kui keegi teeb midagi või ütleb midagi, mis ärritab ja sa ei saa otseselt kohe midagi teha (a la ootad kelleltki vastust või keegi võõras,  keda sa enam kunagi ei näe,  teeb midagi arusaamatut ja ärritavat), siis selle asemel, et kohe hakata temast halvimat eeldama ja arvama, eelda pigem midagi head. Sest nii on endal lihtsam ja sa ei pea raiskama enda aega ja energiat millegi üle närvitsemisele ega laskma kellegi imelikul käitumisel oma poolt päeva (või lausa kogu päeva) ära rikkuda. No kui näiteks keegi trügib või keerab autoga ette, siis püüa vihastamise asemel mõelda, mis olukord tal olla võis, et ta seda tegema pidi (kiire haiglasse või noor ema karjuva lapsega autos või muu põnev põhjus - ühtlasi hea võimalus oma kujutlusvõimet arendada!). Ja eriti raskete juhuslike keisside puhul aitab ka see, kui mõelda, et teistega halvasti käituval inimesel on ilmselt endal midagi väga ebameeldivat juhtunud, kui ta nii käitub ja tal on seesmiselt väga kurb ja halb olla. Ja natuke juba talle selle pärast andeks anda ja talle toetuseks igasuguseid häid soove saata (võib olla pigem mõttes, igaks juhuks). Seda ma olen juba vaikselt joogalainel olles ka praktiseerinud ja mulle väga sobib. Selline kaastundevärk. Sest keda see vihastamine sellistes olukordades ikka aitab. Mind mitte. Teisi ka mitte.

- kui miski teeb ärevaks, siis visualiseeri hetke tulevikus, mil see ärevusttekitav sündmus või toiming või ülesanne on juba tehtud või möödunud. Visualiseeri, mida head ja paremat sa siis teed ja tunne seda (head) tunnet, mis võiks olla, kui see on möödas. See aitab hoida keha pingevabana, sest kui mõte hakkab negatiivseid mõtteid ketrama, kandub see suhteliselt kiiresti ka füüsilisse kehasse üle. Niimoodi mõtteid kontrolli alla saades saab ka füüsiliselt väljenduva ärevuse juba eos kontrolli alla.

- kui laps on ärev, mures või hirmul, aitab ühine plaan b (ja c ja d) läbiarutamine, ehk mida saab laps teha siis, kui juhtub nii või naa. Nii on ta mõttes valmistunud ja tal on tegevusplaan, kui midagi peaks minema teisiti kui plaanitud. Meil toimis see väga hästi näiteks Kaheksase puhul, kui ta hakkas rongiga vanaema juurde sõitma. Enne sõitis ta paar korda vanaemaga koos ja siis, mil ta juba ise läks, arutasime enne koos kõik sammud läbi ja rääkisime, mida ta teha võiks, kui juhtub a või b. Ja kuna tal on telefon, siis ka see on suhteliselt rahustav faktor nii lapsele kui mulle - kui mingi jama on, siis saab alati helistada. Ja kui telefoniga midagi juhtuma peaks, on telefonitaskus minu ja Martini visiitkaardid. See planeerimine on meil igatahes väga hästi toiminud. Mõte on selles, et last tuleks suunata probleemile lahendusi leidma, mitte tema eest probleeme ise ära lahendada. Mida mina enamasti tegema olen harjunud. 

- viie sekundi reegel ja do it anyway - viie sekundi reegel on selline reegel, et kui tuleb mingi tunne või mõte või plaan, siis on aega viis sekundit enne kui su meel hakkab igasuguseid vabandusi otsima, miks seda plaani mitte täide viia (a la "lähen trenni" - 5, 4, 3, 2, 1 - ah, kole ilm, ei viitsi, kõht on täis, jalad valutavad, diivan on mõnus jne jne). Ehk et tuleks reageerida enne, kui meel hakkab sind ümber veenma. Seega, kui mõtled, et ah, mis ma ikka hakkan minema, siis võta appi mõte: do it anyway. Et isegi kui ma ei viitsi, siis teen seda ikka. Lihtsalt. Ja seda siis selliste asjade puhul, milleni jõudmise teekond nõuab tugevat pingutust, aga mis on sulle kokkuvõttes kasulikud ja head ja peale mida sa oled uhke ja õnnelik, et need ära tegid. Täpselt mulle. Mul on neid hetki sadades. Nagu ilmselt ka teil. Onju? 

No vot. Sellised tarkused tulid minuga jaanuarist kaasa. Arenguruumi on magamaminekuaegades ja väljamagamises - ma kipun liiga hilja magama minema ja nii jääb unetundidest puudu. Kui vanasti piisas vähesest ka, siis kaheksa aastat magamatust (no okei, liialdan, aga siiski, öö läbi ei ole ma tõesti aastaid maganud, sest kui ei tõuse mõni laps, tahab 11-aastane koer pissile.) on oma töö teinud. Tegin endaga kokkuleppe, et lähen hiljemalt 23.00 magama ja see on tõesti viimane piir. Eile muidugi lasin selle täiega üle (ja tundub, et ka täna, sest see postitus vajab avaldamist) ja vaatasin poole kaheni Eesti Laulu poolfinaali. Sest ma tulin joogatundi andmast kell 22.30 (sest meil jätkus pealejoogajuttu kauemaks) ja kuna kõik magasid ja ma väga tahtsin seda poolfinaali näha, siis lihtsalt tegin selle teadliku otsuse. Ja et ma olin juba planeerinud olla täna selline horisontaalis ja ennastraviv, siis see ei mõjutanud mu päeva väga hullusti. Niikuinii oli nõrgemapoolne olla. Niikuinii tuli aeg maha võtta. Sest eelmisel nädalal, kui tervis andis pehmelt märku, et seda teha võiks, ma seda muidugi ei teinud. Sest. Ma ei tea. Arvasin, et kui ma seda märguannet ignoreerin, siis ta läheb ära. Ei läinud. Ja siin ma olen. Aga ma pean tunnistama, et selle ajamahavõtmisega on juba päris mitu tähtsat otsust tehtud ja igasuguseid asju ja visioone paika loksunud. Nii et igati kasulik. Ja nüüdseks on juba ka füüsiliselt natuke parem olla.

Blogisse kirjutamisega olen pigem rahul. Vaimusilmas nägin end üle päeva või vähemalt mitu korda nädalas kirjutamas, aga samas on minu jaoks väga mugav väljund jooksvate tähelepanekute tegemiseks Päriselus facebookileht. Seega kui nii võtta, siis ma olen ikka pea iga päev olnud hetkeseisu dokumenteerimise lainel. Küll ei jää need sealsed tähelepanekud mulle lihtsasti taasleitavaks, sest facebookileht ei ole just google. Aga praegu on nii hea ja kui on mõni parem viis, siis see ka õigel ajal minuni jõuab!

Ja lõpuks, kus veel näen, et on vaja ohjad haarata, on iseendale aja võtmisel. Ja ma ei pea siin silmas väljaskäimist ja sellist meelelahutuslikku aja maha võtmist. Ma pean silmas just seda üksiolemiseaega, mil ma saan olla oma olemises ja lihtsalt kuulata, mis tahab tulla - millised visioonid või ideed või ka ebamugavustunded ja muu selline, mida muidu võibolla toimetades ja aktiivselt meelt lahutades ei näe või ei tahagi näha. Selline koosolek iseendaga. Pikk koosolek. Kus vajadusel saab nutta ja naerda ja tantsida ja kirjutada ja lihtsalt iseendaga rääkida (jah, ma teen seda. Eriti autos. Ja vahel inglise keeles (ma ei tea miks! Võib olla on siin süädi inglise keele kallakuga koolis õppimine, et mu pooled mõtted on inglise keeles). Appi. Ma pole seda kunagi välja öelnud. Ja ma teen näo nagu ma räägiks valjuhääldi peal telefoniga, et selle teistele autojuhtidele normaalsena näimist endale maha müüa.), sest oma mõtete välja rääkimine sunnib neid sõnastama ja see juba loob mingisuguse korra nende tuhandete ja võib olla miljonite mõtete möllus. Pärast on alati tunne nagu oleks kuskil teraapias käinud. Riiulid on korras. Ja reaalsuses näen selliseid koosolekuid aset leidmas kolmapäeviti, juhul, kui ma raatsin lapsed lasteaeda saata (sest mul on vaba päev ja momguilt ei luba neid väga tihti siis ära saata. Täiega paradoks.) ja reedeti, mil kõik lapsed on hommikupoolikul ära ja ma ei pea kuhugi minema. Aga viimasel ajal on kõik, nagu ma mainisin, vaheldumisi tervisemuresid ilmutanud, seega seda enam ei saada ma neid ju võimalikel vabadel päevadel lasteaeda. See, miks need tervisemured üldse tulnud on, on eraldi teema (või natuke nagu sama teema). Ma ikka seostan neid sellega, et ma ise pole suutnud enda aega niimoodi planeerida, et kõik aspektid oleks tasakaalus ja mu tass oleks päeva lõpuks täis ja kui ema tass ei ole täis, ei ole kellelgi väga mõnus. Seega see kõik viib ringiga tagasi selleni, millest see lõik algas.

Igatahes olen ma üldjoontes jaanuarikuu arengutega rahul, võtan iseenda ettepanekuid arvesse ja astun õnnelikult veebruarikuusse uutele väljakutsetele vastu. Nendest juba kohe järgmises postituses!

Falaflid. Mikk Mägi raamatust "Toidud ainult Taimedest"
 

Lisa kommentaar

Email again: