Kommenteeri

Hiiumaa + sellest, kuidas ma mõistsin, et kaos ei ole minu jaoks ehk seiklused Euroopa joogafestivalil

Juuli lõpp viis meid perekondlikult Hiiumaale puhkama, mis kujutas endast päikselist lõõgastumist ja kõike muud, mida sõna "puhkus" harilikult sisaldab (minu jaoks, igal juhul). Sealt edasi sõitsime Kaheksasega Prantsusmaale, et võtta sel aastal koos osa kaheksapäevasest euroopa joogafestivalist. Ja kuna me juba kohe alguses tegime väikestviisi taotluse, et sel aastal seikleme, siis sel aastal me seiklesime, tõepoolest.


Hiiumaa. Kes Hiiumaal käinud, teab, et aeg kulgeb seal täiesti Hiiumaa moodi. Kogu aeg on aega, aga kogu aeg on tegemist ka. Kuna ma olen juuli algusest tervislikul lainel, siis jätkasin hiiumaiseid hommikujookse koos hommikuujumisega, millega eelmisel aastal seal alustasin. Sest kohe meie majast üle tee on väike kivirannake, kus on selge vesi ja seal on supermõnus peale kuumendavat jooksu laintesse viskuda. Sel korral aga pidin rannakest ühe suurema matkaseltskonnaga jagama, mis tähendas, et ma kahel viimasel hommikul üldse ujuma ei läinudki. Sest ma oleks mereni pääsemiseks pidanud toole ja autokaravane käte-jalgadega eest ära lükkama. Otsustasin seda mitte teha. Õnneks on Hiiumaal merd veel ja seega ujusime päeval teistes toredates randades. 




Sel aastal avastasime jällegi mõningaid matkaradasid, mis lapsi oma pikkusega ei murdnud - Neljateeristi õpperada ja Vanajõe oru õpperada. Vanajõe oru rada oli lühike, aga vürtsitatud igasuguste looduslike ja inimtekkeliste sildadega. Rada kulges jõeorus ja kõrgemal kallastel läbi metsa ja pakkus väga seikluslikke elamusi. Neljateeristi rada oli pikem ja poolel teel jõudsime mereni, kus meid rõõmustasid võimsad lained ja mõnus privaatne rannariba. Tagasitee viis mööda metsavahelist autoteed, aga oli ka meeldiv vaheldus metsast läbi murdmisele, mis oma sipelgatega mõne väikse matkalise vahepeal endast välja viis. Aga sellega on nagu alati - kui tähelepanu on mujal, siis ei tule meeldegi, et jalg on väsinud või kõht tühi. Selle viimase mure ennetamiseks toppisin koti Nakd toorbatoone (minu uued lemmikud!) täis. Ja kõik olid lõpuks õnnelikud! 

Vanajõe oru õpperada

Söömas käisime sel korral Vesihiidlases Luidjal ja Evelin Ilvese Padriku kohvikus. Mõlemad pakkusid väga head toitu ja hiiumaavaibi. Ülejäänud toidud valmistasin hea meelega kodus ja ühel päeval saime Kärdlast ka kohalikku värsket suitsulesta. Isegi sõin.

Festivaliseiklused

Aga nüüd seiklustest, mis kulgesid võrdlemisi vähemlihtsalt ja -libedalt. Laupäeval alustasime keset ööd (no varahommikul, hea küll) sõitu Pariisi, et jõuda pärastlõunaks keset Prantsusmaad toimuvale kundalini jooga festivalile. Sel korral läksime koos ühe teise ema ja tema kahe lapsega, seega oli meil mõnus väike seltskond. Lendasime läbi Riia Pariisi ja kõik kulges nagu üks reis ikka - lapsed joonistasid, mina lugesin ja õhkasin, et varsti saab hommikust õhtuni joogatada ja laulda ja süüa ja jalutada. Ja kõik oligi ilus, kuni selgus, et meie hästivarustatud kohvrid ei olnud meiega Pariisi kaasa tulnud. Kusjuures me sõitsime Pariisi sama lennnukiga, millega Riiga, aga kuna kohvrid tõsteti vahepeal siiski maha, ei jõudnud nad lühikese vahe tõttu lennukisse tagasi. Ja nii pidime tõdema, et edasi tuleb reisida ilma kohvriteta. Mille üle mõni hetk hiljem natuke rõõmustasime, kui selgus, et me siiski ei saa autot rentida, kuna seda takistasid meist ühe juhilubade aegumine ja teise pangakaardi limiit. Mis omakorda tähendas, et meil tuli ikkagi end ühistranspordi kätte usaldada. 

Eelloona võin märkida, et esialgu olime mõelnud, et lähekski rongidega, sest see tuleb natuke soodsam ja võib olla ongi toredam kõik koos seigelda. Ühel hetkel, nii paar nädalat enne sõitu otsustasime ikka lihtsama vastupanu teed minna ja auto rentida. Ilmselgelt olid universumil aga juba selleks ajaks plaanid tehtud ja seiklused korraldatud. 

Igatahes, nüüd pidime kiirelt plaanid ümber tegema ja rongijaamu-aegu otsima hakkama. Õnneks soovitas infopunktinaine meil hoopis takso võtta, mis tuli kokkuvõttes kiirem ja soodsam kui kahe rongiga õigesse jaama jõudmine. Takso viis meid Austerlitzi jaama 8 minti enne rongi väljumist (milliseks ajaks poleks me iial rongidega jõudnud), üks abivalmis jaamamees aitas meil õigele rongile piletid osta (meie plaan osta piletid rongist ei olnud eriti mõistlik, sest jaamamees hirmutas, et sellisel juhul tuleb igale piletile 50 eurot juurde maksta. Ja meid oli viis) ja kaks minti enne seisime  (sest kõik istekohad olid võetud) õnnelikult (lõpuks) väljahingates rongis . Kuni selgus, et see, mida rongijuht ja reisisaatja prantsuse keeles juba mitmendat korda kuulutasid tähendas, et kui kõik inimesed istekohti ei leia, rong liikuma hakkata ei kavatse. Õnneks tõlkis üks kena naine selle teadaande meile inglise keelde ja meil ei jäänud üle muud kui rongist maha astuda. Nii palju siis sellest. Aga lisaks infopunktitädile ja jaamamehele oli universum meile appi saatnud ka kaks toredat joogafestivalile suundujat, kes tõlkisid meile nendele edastatud lisateadaande, et kõrvalperroonilt läheb poole tunni pärast üks teine rong, mis viib ühte linna, kust läheb järgmine rong Blois´i, mis oligi meie sihtkoht (mida me küll oma peaga välja poleks mõelnud). Õnneks tulid nad samade rongidega ja mõni tund hiljem olimegi päriselt Blois´i rongijaamas (jälle väike võit! Pluss see võit, et nendes rongides oli istekohti nagu Nõval mustikaid). 

Peaaegu nagu oligi tunne, et oleme kohe kohal - vaja oli oodata koos kolmekümne inimesega joogafestivalile viivat eribussi, mis pidi kell 16.00 tulema, mida ei tulnudki mitte kunagi. Seega pidime end taksodesse mahutama (küll aga maksti taksoraha meile segaduse tõttu hiljem festivali kontoris tagasi). Siis jõudsimegi päriselt kohale! Suurest õnnest hakkas seepeale vihma sadama (olgu mainitud, et kõik soojad riided ja vihmariided olid kohvris, mis oli Riias). Ja siis selgus, et kaheinimesetelgi asemel oli meile broneeritud üheinimesetelk, aga see oli juba palju väiksem mure, sest me mahtusime sinna ikkagi ilusasti ära. Kuna magamiskotid olid ka kohvris, mis oli Riias, pidin soetama kohapealt uued, aga need teenisid meid truult nii öösel kui külmadel hommikutel ja õhtutel ja boonusena päeval mängutekina. Nüüd jäi mureks veel see, et meil polnud ühtegi hügieenitarvet, sööginõusid, rätikuid ega sooje riideid. Kaheksase riided olid kõik tema seljakotis, seega tal ei olnud väga millegi üle nuriseda (välja arvatud külmadel õhtutel-hommikutel, kui oleks jopet tahtnud, aga siis saime ka magamiskoti rüpes mõnusalt kaisutades hakkama ja päev-päevalt läksid ilmad juba soojemaks ka), mul oli seljakotis nii 12 särki (sest ma ei tea. Ma mäletan, et ma pakkisin ja leidsin kogu aeg särke ja mõtlesin, et oo, nii hea, võtan selle ka veel. Kuniks kokku sai neid pakitud 12, nagu selgus), aluspesu ja ühed valged püksid.

Järgmisel päeval aga paistis päike, olime puhanud, pesime näpu ja särkidega hambaid, laenasime kaasinimestelt pastat ja śampooni ja mina võisin endale täiesti õigustatult bazaarilt uued joogapüksid ja pontśo osta! Ja kuna Kaheksasel on juba täiesti arvestatava suurusega jalad, sain temalt hommikujoogaks sokke laenata. Esimestel päevadel püüdsime meeleheitlikult kasutada ühekordseid nõusid mitu korda, aga kuna need ribastusid suhteliselt kiiresti, palusime abi festivaliköögist, kust laenati meile üsna suuremõõdulised karpkausid, mis aga olid kokkuvõttes palju mugavamad kui meie väiksed matkanõud, mis kohvris ootasid. Sest sinna mahtus õhtusöögil pingutamata ära kicheree, peedid-porgandid, hot sauce ja salat.

Hambaharju me festivali esmaabipunktist ega ka kusagilt mujalt ei leidnud, seega jalutasimme ühel päeval lähedalasuvasse linnakesse Mur-de-Sologne´i, mis oli tegelikult üks väga mõnus eraldumine suurest kolmetuhandepealisest festivalimelust. Selline pooletunnine jalutuskäik põldude ja metsa vahel sinna ja teine tagasi puhastas mõtted ja andis natuke omavahel olemise aega. Apteeki jõudsime 15 minutit enne sulgemist, seega jälle - aitäh, universum. Kui juba hambaharjad-śampoonid käes olid, polnud nagu üldse enam põhjust millegi üle nuriseda. Ja järgmisel päeval saabusid meie kohvrid.

Pean märkima, et minu muretul maailmausaldamisel on piirid - helistasin mitmel päeval lennujaama ja kullerfirmale ja nende kasutatavale kullerfirmale, et uurida, kas nad toovad kohvrid kohale ka siis, kui meie telefonidele ei vasta, sest levi oli festivalil olematu (ja kui ei, siis neid seda tegema julgustada). Kokkuvõttes oli vastus jah, mida järeldasin sellest, et kohvrid siiski helistamata saabusid, mitte telefonikõnedest, mida asjade seisu kontrollimiseks tegin, sest kahjuks ei suutnud ma neile selgeks teha, mida ma täpselt neile öelda tahan. Aga ma veendusin samas tagantjärele, et ma poleks mitte midagi teisti teinud ja igatahes helistaksin järgmisel korral uuesti. Sest ma usun endiselt, et lisaks usaldamisele, et kõik saab korda, tuleb ka endal mingeid samme teha, et asjad joonel püsiks. Ja igatahes oli hea jooksvalt kursis püsida, et kohvrid olid meie poole teel.

Ja ülejäänud festival möödus umbes nii nagu ma ette kujutanud olin. Oli väikseid erimeelsusi Kaheksasega, millega ma olin arvestanud, aga kogu sel ühisel ajal oli selline positiivne ja õhinahõnguline ja ühendav foon, mis oli isegi natuke üllatav. Sest tegelikult oli see festivalielu üsna väsitav - see vähene magamine ja hommikused sadhanad, palavad ja pikad ja emotsionaalselt kurnavad meditatsioonipäevad ja tütreke, kel omad mured ja rõõmud. Aga see kõik oli seda väärt. Ma tunnen, et ma olen nüüd jälle natuke tugevam, natuke vastupidavam ja natuke mõistvam iseenda suhtes. Ja tütre suhtes. Ja maailma suhtes.


Niisiis, kui eelmise aasta festival viis mind kuhugi pilvedesse ära, kus sain olla mõnusalt kohal oma spirituaalsemates kihtides, oli seekordne kogemus kuidagi maisem ja torkis rohkem inimeseksolemisega seotud teemasid. Ja ma tõeliselt armastan neid mõlemaid. Täitsa põnev kohe, mis järgmisel korral saama hakkab!

Üheks olulisimaks taipamiseks, mida festival tõi, on süsteemsuse ja piiride olulisus. Ma olen siiani ekselnud kuskil usaldamise ja minnalaskmise ja maise ratsionaalsuse vahel, mõistmata, kuidas nad omavahel suhestuvad ja kas üldse. Olen iseendaga arutlenud ja kahelnud, kas ma elan piisavalt usaldades ja voolates või olen liiga mingites reeglites kinni.  Ja tänu festivalil kogetule ja sealsetele mõtisklemistele jõudsin selleni, et möödapääsmatult oluline on panna paika oma isiklikud piirid ja sellega seoses need piirid, mida on vaja, et mitu inimest omavahel toimida saaks. Vajalik on luua mingi süsteem, mis toetab, aga kus on piisavalt ruumi usalduse ja voolamise jaoks ja piisavalt paindlikkust, et seda süsteemi jooksvalt muuta võimalik oleks. Mind väga kõnetab jõe ja jõesängi analoogia - voolamine, aga oma piirides. Ehk et ilma piirideta voolamine on minu jaoks lihtsalt kaos. Kindlasti viib kaos ka kuhugi ja kindlasti on võimalik ka täiesti süsteemivabalt voolata, aga minu jaoks on süsteem oluline, et siin inimeste keskel toimida. Samamoodi on see oluline näiteks kundalini joogas - harjutusteseeriad on alati kindlaksmääratud harjutuste ja ajaliste pikkustega, rõhutatakse järjepidevuse ja igapäevase praktika olulisust, au sees on traditsioonidest kinnipidamine ja võiksin välja tuua veel palju muid nüansse. Samamoodi ei saaks üks 3000 inimesega joogafestival toimida lihtsalt usaldades ja voolates. Selle kõige haldamiseks ja kooshoidmiseks on vaja süsteemi. Mingeid pidepunkte, millele kogu ettevõtmine rajada ja mille raamides saab usaldada ja voolata. Samamoodi oli festivalil kohati mure sellega, et inimesed ei pidanud kellaaegadest kinni, ei ilmunud kohale oma sevagruppi (vabatahtliku panuse grupid, mille toel festival toimib nt toiduhakkijad, lastega tegelejad, hommikulauljad, toidu- ja teeserveerijad, koristajad jne), ei tahtnud järjekordades seista ja nii edasi. Nagu päriselt eluski. Seega ei saa minu arvates öelda, et kõigeks piisab ainult hetkes kohalolemisest ja oma tunde järgimisest. Teistega koos toimimiseks on vaja siiski luua ka mingi ühine süsteem, teistega arvestada, arendada oma empaatiavõimet ja aktsepteerimisvalmidust. Siin kaos ühtsuseni ei vii. Vähemalt mitte otsejoones ja võimalikult väikeste kadudega. Ja mina usun, et alati on vaja ise ka mõningaid samme astuda, olla proaktiivne võinii, et soovituni jõuda. Nagu näidata energiale, kuhu teda toeks vaja on.

Seega kuulen pidevalt ühelt poolt ratsionaalsuse ja maisuse olulisusest ja teiselt poolt selle liigse maisuse usalduslikku voolavust piiravast loomusest. Kas olla maailmaga kursis ja lugeda lehti ja ajakirjandusväljaandeid või hoida selle kujundatavast negatiivsest sagedusest hoopis eemale? Viimasel ajal tunnen tegelikult, kuidas ma ei taha enam olla siin oma kapseldunud ilusas ja malbes ja tõstetud vaibis, eemal linnast ja inimestest ja igapäevaelust, kui samal ajal toimub maailmas ja igal pool nii palju, mille eiramine ei muuda seda olematuks. Kas see ei ole natuke nagu silmaklappidega mugavustsoonis toimetamine? Nagu koopas mediteerimine, mis ongi alati lihtsam kui päriselt inimeste ja suhete ja piiride ja arusaamade põrkumise keskel hakkama saamine? Ma ei eita, et see aeg siin oma saalis ja oma ilusate hingede keskel on olnud võimas ja arendav ja igatpidi tõstev. Pigem olen sellele vägevale ajale supertänulik, sest siin niimoodi vaikselt toimetades on saanud kasvada minu seesmine sõdalane (selline ikkagi armastusttäis, eks). Ja nüüd ta vist tahab laia maailma asju korda saatma minna.

Ma just praegu hakkasin mõtlema, et see ju kõlab täpselt kokku sellega, et kui saalivaim 2017. aastal saalina sündis, siis oli ta siin füüsilises reaalsuses selline kogenematu beebi, kes harjus selle maailmaga ja tema eest tuli hoolitseda ja nüüd ongi ta nii suur, nii palju näinud ja tundnud ja maailma toimimisest ja inimestest aru saanud, et hakkab pesast välja lendama. Mitte saal, aga see vaim, noh. Ja me oleme nii läbipõimunud, et äkki mina siis olengi nagu natuke see füüsiline inimkeha ka, kes saab neid asju korda saatma hakata, mis saalivaimul plaanis. Ja kuitahes imelikuna see teile praegu ka ei kõlaks, siis mina praegu sain täiega aru, et just nii see võibki olla!

See kõik ei tähenda, et ma lendan koos saaliga laia maailma ära ja saaliga on kõik. Aga see tähendab, et ma jään saali tegema mingit osa neist toredatest asjadest, mida ma siiani teinud olen ja ülejäänud energiaga läheme jookseme uute väljakutsetega kaasa. Aga saalil on mitmeid toredaid sõpru, kes minuga koos vaibi üleval hoiavad, seega kõik ikka jätkub meiega koos tantsides ja joogatades ja uusi asju kogedes ja maailma ja iseend tundmaõppides. 

Ahh, ma juba tunnen tegusa sügise lõhna!


Lisa kommentaar

Email again: