Kommenteeri

Esimesed puhkusenoodid: inspikas, podcastid, naiselikkus ja mullased sõrmed

Juuni! Ma sain vist alles esmaspäeval aru, et ongi suvi tulnud! Esiteks on õues natuke soojemaks läinud, puud roheliseks ja graafik vabamaks ja teiseks ma jõudsin lõpuks aeda (kust mu Kuuene tõi mulle ükspäev meetrise (päriselt) võilille. Ei ole kompliment aiapidajale) ja avastasin, et kõik lokkab! Ja kõige selle koosmõjul olen mina sel nädalal mõnusalt kodus podcastide ja igasuguste inspireerivate loengute toel aeda korrastanud ja nautinud päevi, mil ma ei peagi mitte kuhugi minema. No mõningaid joogatunde annan veel ka, aga need on puhas rõõm, kogemine ja puhkus niikuinii. Seega tunnetan puhkust võrreldes eelmise nädalaga, mil kõik päevad olid igasuguseid lasteaedade ja huviringide lõpetamisi ja laatadel osalemisi täis ja igatpidi kirju ja elav - absoluutselt teistpidi laadiv ja liigutav ja äge. Nagu yang ja yin, ühesõnaga. 


Eelmiste postituste edasiarendusena kinnitan, et ma olen ikka omadega selles kohas, kus ma tunnen, et ma vajan uusi arenguid, edasiminemisi, kogemisi, inimesi ja igasuguseid uusi toimetusi. Kuulasin ükspäev jälle katkendit ühest Tony Robbinsi loengust (mida ma teen tavaliselt autos, kui ma kuhugi sõidan ja tunnen, et üks Tony tuleks kasuks. Ja tavaliselt satun ma mõne sellise peale, mida mul justtäpselt vaja oli), kus ta mainis, et õnnelikkuse retsept sisaldab absoluutselt kindlasti arengut või arenemises olemist või kasvamist (growth). Ehk et igasugune paigalseis tapab selle mõnusa elusolemisetunde, mõtlen ma.

Ma arvan, et ma olen kuskil seal praegu, kus ma tunnen, et mingi osa minust on juba aastaid olnud on hold või nii. Ma eeldan, et see on aimatav, millest ma räägin. Seljataga on ikkagi juba 8 aastat hardcore vanemaksolemist. Mis, ärme saa valesti aru, on igatahes üks eriti võimsaid aegu olnud nii kogemustelt, ilus-võlus kui ka enesearengu mõttes. Aga kuna ma kord olen selline suhteliselt all-in inimene, siis ma sukeldun, pühendun, kümblen täiega mingis olemises ja siis väsin ära ja tahan edasi liikuda. Sest maailm ja igasugused uued asjad ja kogemused ja võimalused ootavad kogemist ja proovimist. Seiklused, noh. Mitte, et ma tahaks vanemlusest lahti öelda. Hah. Aga energia ja aeg on piiratud ressursid (eriti minu vanuses, mil enam ei jaksa nädal aega järjest öösiti neljani asju teha. Või äkki see ei ole vanuse süü. Äkki on selle taga hoopis need kaheksa aastat katkendlikku und. Kes teab, kes teab. Äkki on lootust veel ikka, sest tegelt mulle meeldib küll asju pikalt ja järjest ja põhjalikult ja ära teha, kui energia on selleks õige. Sest järgmisel päeval ei ole võib olla enam seda lainet ja tunnet. Pikaajaline kogemus on õpetanud.) ja lapsed, tegelikult, ausalt ka, ei vaja enam, et ma nende eest KÕIK asjad ära teeks. Ja pigem olen mina sellesse rolli liiga pikaks ajaks kinni jäänud. Nad on nii võimekad, ma olen täheldanud! Vabalt võivad ise enda järelt koristada, riideid valida ja muu sellise enda eluks vajaliku enda peale võtta. Praegu me harjutamegi seda, et nad ise ka sellest aru saaksid. Oluline etapp. Ma püüan mitte murduda. Enamasti.

Jah, see on viineripirukas. Neil on oma hetked. 

Ühesõnaga. Ma olen ema edasi. Ja hea meelega. Aga mul on tekkinud ressurssi ja aega, et olla veel igasuguseid asju. Lisaks oma saalikese eestvedajaks olemisele. Ja joogaõpetajaks olemisele. Ma tahan veel midagi! Nii ma siin siis viimased kuud aktiivselt muudkui manifesteerin ja unistan ja kirjutan kõik üles ja annan mõista ümbritsevatele inimestele ja olukordadele ja kõiksusele, et ma olen täiega avatud! Igasugustele uutele asjadele!

Ja see saali ametliku hooaja lõpp (no selline suurema toimetamise lõpp, sest kundalini tunde otsustasin anda sel aastal läbi kogu suve, et ise lainel olla ja sellist mõnusat grupijoogavaibi edasi hoida, sest sel kevadel on see kuidagi eriti tugev ja kandev ja mõnus. Aitäh, teile, joogalised! On olnud ja on jätkuvalt eriline rõõm teiega koos kulgeda!) on võimsalt toetav aeg, sest nüüd on mul naukene aega panna oma sõrmed kuhugi mulda (praegu pigem võilillede ja vaarikataimede ümber. Ja eile tõmbasin ma ühest peenrast lausa väikseid puid välja. Tundub, et ma pole sealt ammu midagi välja tõmbamas käinud.) ja sel ajal igasuguseid põnevaid asju kuulata.

28. mail sai saalike 2-aastaseks. Tabasin iseend hetkest, mil kõik oli koristatud
ja peo toimumisest andis aimu vaid sealne vaib.  

Näiteks tutvustas mu kallis ja äge õde mulle üht kuulsat briti naiste podcasti The High Low, mis on justtäpselt selline kahe arvestatava huumorimeelega ja mõnusa omavahelise sõbrannakeemiaga naise veetav podcast, mida ma praegu oma maailma taasnaasmisel kuulata ihkan! Iganädalased arutlemised, mis on parajasti õhus, milliseid raamatuid nad lugenud ja filme vaadanud on ja mida nad maailmaasjadest arvavad, külalistega ja ilma külalisteta ja kõikvõimalikel aktuaalsetel teemadel. Jah! Lisaks sellele, et nende teemad on huvitavad, aktuaalsed, tõsised ja mõtlemapanevad ja vahepealseks vürtsiks ka haigelt naljakad, hargneb nende saadetest igal korral mitmeid niite, mida järgida, kuulata, vaadata ja kogeda. Nii et inspireeriv! Ja mulle jääb hetkel see rõõm, et ma alles alustasin ja mul on aastaid järelkuulatavat materjali (no materjali aktuaalsus ehk pisut kannatab, aga enamik teemadest on igihaljad)!  

Täna kuulasin Jesper Parve Jes podcasti episoodi, milles tema külaliseks oli tema elukaaslane Mari ja see oli selline mõnus lihtne ajaviide. Mulle meeldib tema podcasti puhul see, et see on korralikult tehtud - heade kaameratega ja tiimitööna. Jätab kohe sellise pärisasja mulje ja seda on mõnus vaadata. Et ei ole kuskil pesuhunniku kõrval ja väriseva käe ja telefoniga ülesvõetud. Vaid ongi läbimõeldud ja kenasti teostatud (aga fakt, et see on tasuline ja päris kallis veel, räägib muidugi sellest, et hea teostus pole tasuta). Ja noh, teiste inimeste eludest ja kogemistest ja omavahelisest keemiast on alati meeldiv osa saada. Ja minu jaoks on tõesti kõik inimesed huvitavad. Eriti, kui nad tahavad oma maailma ja vaatenurki jagada. Kogu episood jättis armsa mulje ja Mari puhul oli tunda mingit sellist küpsust ja naiselikkust ja sügavust, mis eriti kenasti tasakaalustab sellist meesenergias Jesperit, mu meelest. 

Ja siis vaatasime Martiniga Tśernobõli, millest siin igal nurgal kirjutatakse, aga ma pole tahtnud neid arvustusi avada, sest meil on viimane osa poole peal. Igatahes on see üks väga kvaliteetselt ja kaasahaaravalt ja ajastutruult ja heade näitlejatega valmistatud miniseriaal. Annab väga ilmekalt mõista, kuidas ja milliste siltide all sel ajal asju aeti. Superhea meel on tõdeda, et see on meie jaoks minevik. Sellises vormis.

Siis lugesin vahepeal üht sügavalt naiselikku ja naiselikkust avavat ja toetavat raamatut "Elu puudutus". Ja ma jõudsin lugeda poole raamatust (ehkki plaanisin korra sirvida), mis puudutas seksuaalsust ja seksuaalsuse teadlikku poolt. Nad kohe oskavad seda teemat avada nii, et see ei ole kuidagi ebamugav, piinlik, segane või liiga raamatulik. Selline naiselt naisele stiil on nii haarav ja rahustav ja innustav samaaegselt. Kindlapeale soovitan, kui seksuaalsuse ja naiseksolemise teemad huvitavad, Nagu mind.

Naiselikkuse teemad on mul siin praegu kuidagi üleüldiselt üleval - kasvõi selle podcasti valguses või raamatu valguses, aga ka isiklikus ja mitte nii sügavas plaanis. Näiteks ostsin ma endale sellise erksamattüüpi tumeroosa huulepulga (ja ma ei ole kunagi olnud eriline huulepulgainimene) ja hakkasin seda päriselt kandma. Ja ma olen isegi kontsasid kandnud! Mitu korda! Seda pole ka nüüd teabmistihti juhtunud. Ja selle juures on kõige olulisem see, et ma päriselt ise tundsin, et ma vahepeal tahan - nii huulepulka kui kontsasid. Ma ei leia, et ma tunneks end neid kandes rohkem naisena, aga ma tõeliselt mõistan, miks naised on läbi aegade end siit-sealt ja erilisematel puhkudel ehtida armastanud. Nagu ka kleite. Sest kui ma juba naisena sündinud olen, siis võin seda endale lubada. Spirituaalse olendina, kes on maapealset kogemust saamas, nii öelda. Ja kontsadele au andes pean tunnistama, et minu rüht on sellest põgusast kontsakandmisest ainult võitnud. Sest madalad kingad muudavad ikkagi natuke mugavaks. Küll olen ma endiselt suur ja kirglik jalutaja ja jalgsiliikuja ja ma ei taha, et mingid jalanõud dikteeriksid, kas ja kuhu ja kuidas ma liikuda tohin (kuhugi metsa või vanalinna ma kontsadega pikemale jalutuskäigule minna ei ihalda, eksole), seega on need kontsad olnud pigem jalas siis, kui ma tean, et mingit sellist padujalutamist plaanis ei ole. Ja igatahes on mul kontsapäeval alati autos vahetusbaleriinikad. Sest elu. Spontaansus ei ole surnud!   

Pulmapeol. Täismeigis, kontsadel ja värvitud huultega. Ja see oli mõnus. Seestpoolt väljapoole. 

Naiste ja naiselikkuse teemaga seoses on mul tegelikult paar plaani ka, aga ma pean natuke veel seedima ja mõnel pusletükil paika loksuda laskma. Taotlused on väljas, universumil on see teema loodetavasti täisvõimsusel menetlemisel, mina olen valmis ja avatud ja võtan kõik head asjad vastu. Nagu ka teie mõtted ja soovitused ja arvamused ja koostööplaanid! Kõik võtan vastu! Tulge külla!

Kuidas me seepi keetsime ja laadale viisime. See on üks ütlemata mõnus ja hästilõhnav (ja praktiline!) tegemine!
 

Lisa kommentaar

Email again: