Kommentaarid (1)

Kehast, enesetundest, vastutusest ja sellest, mis inspireerib


Ükskord, kui me kokaraamatuid lappasime ja Kaheksasel olid tuulerõuged.

Jaanuarikuu kolmas nädal! Pool jaanuarikuud on läbi ja need jaanuarivaibid on mõnusad ja toetavad olnud - oma väikeste tõusude ja mõõnadega, muidugi, sest muidu poleks põnev, aga kokkuvõttes olen arengutega ja enese lainelhoidmisega rahul küll! Tegelen aktiivselt hommikurutiini juurutamisega, mis täiega toetab ja toitun plaanikohaselt. Ja kuna ma ju ise tahan seda, siis ma ei tunne, et selline toitumine oleks minu jaoks piirav. Postituses kirjutan, kuidas keha end hästi tunneb ja miks; kuidas inimestelt (ja eelkõige lastelt) ei tohiks vastutust ja õppetunde ära võtta, igasuguseid asju eeldades ja nende eest ära tehes ja siis sellest, kes ja kuidas mind vahepeal inspireerinud on. Lisaks Sulle ka tegemiseks üks tore inspiratsiooniharjutus!
Ühel heal päeval tegin kinoa-köögiviljarooga purustatud tomatite ja kookospiimaga.

Ma olen nüüd siis 15 päeva olnud täistaimse, gluteenivaba ja suhkruvaba toidu peal (ükskord panin pudru peale moosi ja ühed vetikad sisaldasid üllatussuhkrut, aga oluline on see, et ma ei ole langenud suhkrulõksu (või sõltuvusse või kuidas keegi nimetab), mis on minu jaoks suhkru puhul põhiline probleem). Ja siis olen ma juba kaks viimast nädalat jälle lisaks omaenda praktikale ka joogatunde andnud, nii et ma tunnen, kuidas iga päevaga mu kehatunnetus paraneb. Sest ma annan mitmeid tunde ja saan osaliselt praktikaid ka kaasa teha (ja kuna grupis on kogemus võimsam, siis siin jälle üks lisaväärtus joogaõpetajaks olemise juures! Ma arvan, et ma ei käiks muidu nädalas neli korda joogas ja viis korda lastejoogas). Sellest tulenevalt on mul ka jalalihased kaks nädalat non-stop valusad olnud.

Aga üleüldine tunne on selline, et ma tunnen end oma kehas jälle hästi (võrreldes aastalõpuga, mil ma lihtsalt sõin kogu aeg ja (peaaegu) kõike (peale liha)). Ma tunnen, et ma olen tänu toitumise käsilevõtmisele  kuidagi seesmiselt kerge ja ma tunnen, kuidas keha on joonel, ehk et ma olen taastanud oma painduvuse (mis muide ausalt kehveneb, kui vahepeal kasvõi nädal aega väga regulaarselt painutus- ja venitusharjutusi ei tee! Vähemalt minu eas.) ja ma olen teinud hingamisharjutusi ja meditatsioone, mis on nabapunkti ehk kolmanda tśakra ehk motivatsiooni- ja tahtejõukeskuse ilusasti tööle pannud.

Kui nüüd veel tśakrajuttu rääkida, siis see kolmas tśakra kehas ongi see koht, mis vastutab selle eest, et me jaksame ja tahame igasuguseid asju teha, proovida, väljakutseid vastu võtta, areneda ja minna uksest välja, isegi siis, kui pea ütleb, et ärme lähe. Seega ma tunnen, et ma olen oma kehaohjad enda kätte võtnud ja liigun veel parema enesetunde ja olemise poole muudkui. Muidugi ma tean, et see järjekindlus ja sihikindlus on kõige aluseks. Ja sellega ma sel aastal tegelengi (hoian end mugavustsooni eest ja torgin end erinevate vahenditega, et ma sinna ei kukuks). Sest tundes ennast - ma vajan ikka vahepeal torkimist. Ja õnneks, nagu ma ilmselt kuskil juba mainisin, on selle aasta number numeroloogia järgi kolm, ehk seotud muuhulgas ka kolmanda tśakraga, seega annab see fakt kaa omapoolse toetuse sihikindlale ja järjekindlale julguse ja rõõmu ja tahtejõuga edasiliikumisele ja arenemisele ja kasvamisele ja avastamisele ja kogemisele ja igasuguste siiani täitmata jäänud unistuste ja eesmärkide täitmisele! Teeme ära, eksole! Kusjuures siit tuleb mul kohe mõte - kui Sul on mõni unistus või mõte või eesmärk, mis tundub eneseületusena ja üksi ei tahaks ja keegi teine ei taha ka, siis kirjuta mulle! Äkki #teeemeära!

Kui ma käisin Prantsusmaal joogafestivalil, kus ma kaheksa päeva olin samamoodi taimse ja toetava toidu peal ja tegin iga päev mõnusalt väljakutsuvaid praktikaid, lisaks oli seal 28 kraadi sooja, mis tähendas ka higist nõretamist (lisatugi kehale puhastumisel!) ja lisaks ei pidanud ma tegelema ühegi argimurega (peale järgmiste: kas ma jõuan õigeks ajaks sööma; kas mu veepudel on täidetud; kas ma suudan tabada hetke, et jõuda ilma järjekorrata duśi alla), olin inimeste keskel, kes olid samal lainel ja teekonnal, siis ma suutsin saavutada seisundi, mil ma tundsin oma kehaga täielikku ühendust (ma arvan, et ma polnud sellisel tasemel seda ühendust veel enne tundnud). See tähendab, et ma konkreetselt sain täpselt ja ilma suurema pingutuseta aru, mida kehal on või ei ole vaja - ma teadsin täpselt, kui palju ja mida ma parasjagu oma kahvli peale tahan, kui palju vett ma tahan, kas mul on vaja korraks puhkust või just paljajalu jalutamist ja kuidas mu keha on nii võimas, et ma absoluutselt ei kahtle, et ma teen ära kõik väljakutsuvad harjutused ja meditatsioonid (millest mõned olid 62 minutit pikad, millest mõned kujutasid endast käte peakohal või mujal tavapärasest erineval kõrgusel hoidmist), sest mu keha oli lihtsalt nii heas kohas omadega. Ja muidugi olid sama heas kohas ka hing ja meel, mis ei lasknud kahtlustel ja hirmudel ja allaandmistundel juhtimist üle võtta. Ja see kogemus on see, mis on silme ees ja keha sees ja torgib mind, et ma võtaks midagi ette, et seda jälle kogeda. Nagu sõltuvus eriti mõnusast enesetundest. 

Oo, ma läksin praegu sinna festivalile tagasi ringi rändama. Kuna meeled ja tunnetus olid seal nii puhtad ja teravad (toitumine oli puhas, joogapraktikad ja meditatsioonid toetasid keha ja hinge ja meeli, kohustused puudusid - kogu aeg oli mulle endale), suutsin ma olla hetkedes maksimaalselt kohal, mille tulemusena on jäänud nii palju detaile tunnetena ja kogemusena meelde (kõikidesse meeltesse), et neid on jätkunud jooksvalt siiani. Ja ma olen täiesti kindel, et ma põhimõtteliselt saan veel aastaid selliseid kogu keha ja meelte ja hingega nendesse hetkedesse tagasirändamisi kasutada (näiteks jalutada seal mõttes vett tooma või tunda toidu maitset või midagi muud sellist), kui on vaja end turgutada või lihtsalt unistada või endale meelde tuletada, et selline täielik kohalolu ja kogemine on täiesti võimalik ja eriti mõnus. Ma olen muidugi veendunud, et selliseks kogemiseks ei pea üldse kuhugi festivalile minema - mindfulnessi võib täiesti igapäevaselt kasutada. Aga vahel on mõnus kuhugi ära minna, kus on toetavad tingimused. No nagu puhkusel.

Ükskord Portugalis. Ookean oli ja jooga oli ja inimesed olid. Kuu aega peale seda hakkas sündima Elujõusaal. 

Miks me ei tohiks võtta teistelt inimestelt võimalust ise oma asjade eest vastutada
 
Selline kompaktne peakiri tuli! Tahtsin sel teemal kirjutada, sest see on viimastel päevadel ja natuke isegi nädalatel teemana üleval olnud. See kehtib samahästi laste ja suurte inimeste puhul. Ja eriti teevad seda emad oma lastega. Aga teistpidi ka lapsed emadega, kui kõik on juba täiskasvanud. Need on need olukorrad, mil me teeme midagi kellegi eest ära, et tal oleks lihtsam või et meil oleks lihtsam või kiirem, aga seda tehes võtame sellelt kellegilt ära võimaluse ise midagi ära õppida või ise eduelamust kogeda või oma elu juhtida. 

Lihtsa näite toomiseks ei pea mina üldse mitte kaugele minema - isegi mitte kodust välja! Siinsamas olen mina see, kes ühtepidi suurest soovist aidata, teisest küljest mugavusest (sest ise tehes läheb rutem ja ma tean, et nii nagu mina arvan, et õige on) teeb igasuguseid asju laste eest ära, mida nad võiksid vabalt ise teha. Ja sellega võtan neilt ära võimaluse ise harjutada ja igasuguste toimetustega hakkama saada ja tunda end iga korraga enesekindlamatena, et nad oskavad ja suudavad hakkama saada ka siis, kui kedagi aitamas pole. Ja samamoodi võtan neilt ära võimaluse kogeda põhjus-tagajärg seost, näiteks. Noh, kui mitteriidessepanemine viib hiljaksjäämiseni kuhugi, kuhu nad ei taha hiljaks jääda. Või kui mingi asja unustamine viib selleni, et seda vajalikul hetkel päriselt ei olegi. Isegi mitte ema kotis. Üliraske minu jaoks. Sest ma olen krooniline eestärategija. Ja oleks siis, et ma teeksin seda alati suure rõõmuga ja südamest (et vähemalt see täidab mind suure positiivsusega ja ma olen ise superrahul), aga see ju tegelikult ei ole nii. Ma olen tekitanud olukorra, mil siis, kui mina olen kodus, vajavad kõik igasugustes imelikes pisiasjades abi (ja siis, kui ainult Martin on kodus, saavad kõik ideaalselt hakkama). Aga ma väsin ju sellest ära! Sest neid soove on ju korda kolm! Ja selle asemel, et väsinuna öelda, et proovigu kõik ise oma asjad ära teha ja tülid lahendada (ja ma vajadusel muidugi aitan kitsaskohtadest üle), olen ma pahur ja vingun. Ja samal ajal teen need asjad ikkagi ära. 

Ma kunagi lugesin, et sellise käitumise taga on ka soov olla "parim ema ever" ja soov mitte lapsi kurvastada. Sest "parim ema" ju tekitab lastes ainult "parimaid tundeid" ja lapsed on koos "parima emaga" igavesti õnnelikud. Aga et tegelikkuses on ema ülesanne just olla see, kes valmistab lapsed eluks ette, näitab neile nende endi sees peituvat jõudu ja suutlikkust ja on nende jaoks armastavalt ja toetavalt olemas, kui neil mõni asi kohe välja ei tule. Ega ei võta ära neilt võimalust kogeda seda läbikukkumisetunnet, viha ja pettumust. Sest neid tundeid tuleb elus igatahes kogeda ja parem on seda teha lapsepõlves ema-isa toel, kui kuskil kahekümnesena üksi järjest śokke saades, et elu ei olegi nii lihtne ja väljakutsetevaba. Ingliskeelne sõna selle ema ülesande jaoks on "empowerment". See mõte on nii võimas, et ma tahaks kogu kehaga sellele alla kirjutada. Aga siis tuleb järgmine hommik ja argipäev ja ma langen jälle oma ärategemistega vanasse mustrisse tagasi. Ütleme nii, et ma tegelen sellega ja aeg-ajalt olen isegi edu maitsnud. Ja nagu iga uus harjumus või põhimõte vajab juurutamist ja harjutamist, siis samamoodi ka see. Ma olen ta nüüd siia välja kirjutanud ja sellega kinnitanud, et jah! Ma tahan selle teemaga tegeleda ja olla empowering ema! Et lapsed kasvaksid teadlikud ja leidlikud ja enesekindlad, et nad tulevad väljakutsetega toime (ja et vanemad on sealjuures ikkagi alati toeks, kui on vaja natuke julgustust või lohutust).

Kuidas teil selle vastutuse võtmise lubamisega on? Kas empowerment kõlab hästi? Ja kuidas see eesti keeles veel paremini kõlada võiks? 

Sama põhimõte kehtib aga ka muudes suhetes - on inimesi, kes ei taha alati ise pingutada ja väljakutseid vastu võtta ja vajavad kaa seda, et nende eest igasuguseid asju ära tehtaks, kuulataks lugusid nende raskest elust, milles kõik on nende vastu ja kuidas nendel lihtsalt ei ole võimalik olla õnnelik. Selle nimi on ohvriroll ja ma usun, et me oleme kõik mõne ohvrirollis inimesega elus kokkupuutunud. Ohvrirollis inimest aitab samamoodi kõige paremini see, et nende eest ei tehta kõike ära - ei anta neile nö kala, vaid hoopis õng ja julgustav suhtumine. Julgemad võivad isegi hädaldamise peale paar tugevamat sõna öelda, mille sisuks on see, et igaüks loob oma elu ise. Kindlasti väga värskendav nii ohvrile kui ütlejale. Mina oma julgusega veel seal krõbedal maal ei ole, aga samas ei saa ma öelda, et minu ümber praegu selliseid ohvri-meelelaadiga inimesi ka väga oleks. Aga tahtsin selle siia kirja panna, sest saalis, eilses life coachi töötoas (no eriti äge arutlemise ja oma elu juhtimise koolitus!) tuli see teemaks ja noh, tegelikult hädaldan ma ise ka aeg-ajalt, nii et iseenesest on tore see siia kirja panna. Et oleks kirjas. Ja ma saaksin hädaldamise ajal ise lugema tulla, enne kui keegi peab krõbedaid sõnu kasutama hakkama.

Kaminaesine pesa aastast 2017. Minu vaprakesed, kes pakuvad igapäevaselt
kuhjadeviisi väljakutseid ja õppetunde ja nalja ja rõõmu ja kõiki asju.

Inspiratsioonist

Viimasel ajal olen ma juhtunud peamiselt inspireeruma vestlustest ja inimestega kokkusaamistest. See on kahtlemata üks minu lemmikviisidest inspireeruda. Sest nii põnev on kuulda, mispidi erinevate inimeste mõtted keerlevad ja eriti karvutõstev on kuulda, kui mitmed inimesed minu ümber on kuidagi samal lainel ja täiendavad minu mõtteid ja arutluskäike ja annavad minu mõttemaailmale mingeid mõõtmeid juurde. Ja kuidas mingil ajahetkel on mingi kindel teema õhus ja täiesti erinevad, mitte teineteist tundvad inimesed tõstatavad selle meie vestlustes erinevatel hetkedel. Müstiline, mu meelest. Kuidas näiteks suheteteema on praegu eriti õhus ja on mitmeid suhteid, mis on just viimastel nädalatel leidnud mingi uue ja värskema hingamise. Nagu mingi paks kardin on kahe inimese vahelt järsku ära tõmmatud. Ja no ei ole nii, et ainult minul ja ma ei tea, naabrinaisel. Kuidagi erinevatest kohtadest on seda kuulda ja minu jaoks on see tohutult põnev. Sest see kinnitab seda, kui üks me kõik ikka oleme. 

Mind inspireerib veel kirjutamine - see, et ma saan oma mõtted koondada ja kirja panna, on tohutult inspireeriv mulle endale. Sest ma saan alati tulla tagasi lugema, kuidas ma suudan nii lainel olla vahepeal ja õhinaga igast värki teha ja luua! Seda just nendel hetkedel, kui ma mõtlen mingeid mitte-nii-inspireerivaid mõtteid ja tunnen, et miski ei inspireeri mind. No tegelikult on selliseid hetki vähe. Sest mind ei ole üldse raske inspireerida, sest ma pean sellist nimekirja, kuhu ma märgin kõik asjad ja tegevused, mis mind inspireerivad ja saan selle alati ette võtta, kui midagi ise pähe ei tule. Või kui see sõna tundub liiga suur ja nõudlik, siis kõik need asjad, mis rõõmustavad. Minu lastejoogalapsed on ka juba sel alal treenitud ja teavad, et see "mis sind täna rõõmsaks tegi" on üks teema, mis tihti tundides arutlusele tuleb. Sest ma soovin, et me märkaksime rohkem neid pisikesi asju ja hetki. 

Ehk siis, siit Sulle ülesanne, kui Sa seda juba teinud ei ole või kui Sa tegid seda väga ammu: võta suur A3-suuruses paber (või veeel suurem) ja hakka kirjutama (eriti hea, kui Sa teed seda värviliselt!) sinna asju ja tegevusi ja kõike-kõike (kasvõi värve või inimesi või toite või noh, kõike, mis tahab tulla!), mis Sind inspireerib või rõõmustab või mis tekitab hea tunde. 
Näide Grete nimekirjast, mille ma just siin ja praegu taaslõin: valgus, päike, smuutid, virsikud, apelsinid, kirjutamine, lugemine, reisimine, hingamine, koerad, vanniskäimine, spad, kingad, helesinine värv, hobused meri, mets, õhtused jalutuskäigud võõrastes linnades, üksiolemine, muusika, Shefali Tsabary, Tony Robbins, Mel Robbins, Murakami, sõbrannad, saal, minu joogatunnid, valge värv, laevasõidud, lennukisõidud, küünlad, viirukid, korras kodu, korras sahtlid, seinte värvimine, joonistamine, värvid, laulmine, pikad autosõidud, kakao, biomarket, Elevation õli, soojad sokid, märkmepaberid, lumi, vesi, tuli, Tartu, Hiiumaa, Haapsalu, südamed, kristallid, õunad, vanalinn, podcastid, kontserdid, beebid, valged roosid, śokolaad, söögitegemine, unistamine, kool, ühistegemised, tants, jooga, piparkoogivormid, savi, liiv, aed, muld, puud, mõisad, metsamajakesed, kivid, ilusad paberid, ajakirjad, Grey Anatoomia, Yogi tee, Colin Firth, rattaga sõitmine, hommikud, lapitekid, vildikad, raamatud, käevõrud, kohvri pakkimine, raamatupoed, tänavatoit, külaskäimised, metrood, suled, kardinad, vetikad, pitsid-satsid, kleidid, kindad, paljajalu käimine, inimesed, mehed, lapsed, vanad inimesed, jalutamine, kamin, vaibad, pleedid, punupatsid. 
(Kui meil kattub väga palju asju, siis anna märku! Lihtsalt niisama!)

Seda nimekirja võid pidevalt jooksvalt täiendada, aga mõte on selles, et Sa hakkad teadlikult end nende asjade ja tegevustega ümbritsema, et tekitada enda ümber inspireeriv keskkond, mis tekitab mõnusa tunde ja hea meeleolu. Näiteks on oluline, et eriti just hommikuti oleks Sinu keskkond inspireeriv või seal oleks selliseid elemente, mis Sulle mõnusa tunde tekitavad. Sest hommikud määravad ju, eksole, päeva meelelaadi. No vähemalt on nad päeva aluseks ja annavad päevale mõnusa tõuke. Sest tegelikult on ju iga hetk uus ja Sa saad igal hetkel oma meelelaadi muuta. Aga noh, hea on juba teadlikult hommikul ja unisena endale toetav keskkond luua, et see oleks lihtsam! Sest alati ei pea superraske olema.

Selle nimekirja võid panna kuhugi silma alla - võid teha selle ka visionboardina, aga visionboard on tavaliselt üsna piiratud ruumiga, seega nimekiri võiks igal juhul aluseks olla, et seda saaks muudkui täiendada. 

Nonii, sai see mammutpostitus valmis! See on nii minu moodi, et ma mitu päeva ei kirjuta ja siis kirjutan ühe megapostituse, kuhu kõik enam ära ei mahu. Või söön kolm śokolaadi järjest (aga mitte jaanuaris!) või kuulan ühte laulu kogu päeva või vaatan lemmikfilmi sada korda. Ja ma ei tea, mulle isegi natuke meeldib niimoodi. Et kui on äge, siis on äge ja kui on kurbus, siis on täiega kurbus. 100% noh.  Ja sellepärast meeldib mulle ka pikalt kirjutada. Sest siis ma lähen mõnusalt selle kirjutamise sisse ja siis kümblen siin kirjutamises ja iseenda mõtetes sügavamal ja nagu rohkem täiega. Nii et ma vaatan, kas ma üldse tahangi seda muuta! (Küll võiks ma end blogisse suunata, kui mul tuleb siin päeva jooksul väikseid taipamisi, sest neid on alati nii tore hiljem lugeda. Aga seda takistab see, et ma mõtlen, et ei, ma teen homme ühe pikema postituse. Ma otsin siin nüüd natuke aega selles kõiges tasakaalu ja parimat praktikat. Facebooki-lehekülg on tegelikult pris hea väljund nendele hetkellistele taipamistele.)

Aitäh Sulle lugemast (isegi seda tśakrajuttu!) ja head aega, inimesed ja mina! Ja ma endiselt väga ootan teie taipamisi ja mõtteid ja olen juba praegu nii õnnelik nende vestluste üle (sõnumites ja ilmsi), mis meil praeguseks tänu blogile ja sellele teekonnale toimunud on!  Nii äge, et te ka natuke loete ja kaasa mõtlete ja vahel ka siit inspiratsiooni saate ja nii oma uute taipamisteni jõuate!

Riisinuudlid köögiviljade ja Loodusväe tśillitofuga - kiirel ajal sobivad külmutatud köögiviljad
ja siis saab selle kauni taldrikutäie nii 10-15 minutiga valmis. Ma oleksin seeni ka tahtnud. See jäi õnnest puudu.

Lisa kommentaar

Email again:
Kommentaarid (1)
aaaaaa, meil kattub niiiiii palju neid asju, mis meile meeldivad. ja see ongi nii lahe, et me võime olla väga erinevad, aga me oleme tegelikult ikka kõik väga sarnased või et noh, et meil kõigil on ikka palju rohkem sarnast kui erinevat :) (noh, mingi selline uitmõte siia otsa :)) Nele · 16. jaanuar 2019