Kommenteeri

#8 ja #9 toas vs rabas

Nii, juhtus nii, et tegelesin hommikul podcastiosa avaldamisega ja siis juba sõitsime Kakerdaja raba poole, kus Üheksase klassiga ja lastevanematega sellise mõnusa loodusliku perepäeva veetsime. Ja postitus lükkus nüüd õhtusse, seega otsustasin eilse ja tänase ühendada. 

Grete Kakerdaja rabas. Rabas on alati ilus. Isegi novembris.
Kui eile olin peamiselt tubane, siis täna rohkem vabas looduses ja noh, ma arvan, et ma ei pea selgitama, milline on enesetunde vahe nende kahe olukorra puhul. Ehkki jaa, eile hommikul saime Jaana Ojakäär-Kitsinguga saalis salvestada ja loovusest rääkida ja see oli üdini inspikast laetud kohtumine, siis pealelõunal ja õhtul tundsin end pigem kuidagi sügisese ja tühjakspigistatuna. Ma kardan, et oma osa on siin mängida ka sellel, et ma pole nädala jooksul kodus eriti koristada jõudnud. Ja minu puhul see väline segadus mõjutab märkimisväärselt ka siseelu. Selle teema puhul olen ka siin pidanud aktsepteerima, et olen ka ainult inimene ja mul on päevas kogu aeg kindel arv tunde ja ma lihtsalt ei jõuagi kõike ära teha, mida ma väga tahaks. Kahjuks või õnneks on esimeseks kannatanuks kodu ja üldine kord. Ilmselt peaksin ma rõõmustama, et inimkannatanuid eriti ei ole. Lapsed on suhteliselt rõõmsad ja mina oma toimetustes tegelikult ka. Aga samas ma tean, kui palju rõõmsamalt ja rahulolevamalt ma kõike teeksin, kui ümbritsev keskkond oma korrapärasusega toetaks. Working on it. Ma pean tunnistama, et see segadus häirib mu elu küll viimasel ajal vähem (võrreldes näiteks poole aasta taguse ajaga), sest ma toon endale näiteid nendest toredatest asjadest, mida ma koristamise asemel teha olen saanud. 

Aga. Mitte ainult ümbritsev korralagedus ei ole see, mis mind tühjaks on pigistanud, vaid ikka seesama loodusepuuduseämber, kuhu ma järjepidevalt astun. Ehk et ma ei suuda võtta nii palju loodusesviibimse aega kui ma tahaksin. Kevadel saavutasin juba isegi mingi rütmi, aga suvise vabama graafikuga läks see jälle paigast ja hirmus raske on seda loodusesseminemise harjumust uuesti harjumusena päevakavasse integreerida. Loomulikult tean ma, et see tegelikult ei ole raske. Kõik on valikute küsimus. Lihtsalt praegu on palju valikuid, kuidas oma aega kasutada ja loodusesviibimine on millegipärast oma aja eest liiga tagasihoidlikult võidelnud. 

Sellepärast on mul üle mõistuse hea meel, et Merle meile jälle rabamatka organiseeris ja ma täna mitme tunni jooksul selle ühenduse taastasin ja õuemaitse suhu sain. Sest see sügav lahtiühendus kogu melust ja toimetustest, mida ma looduses tunnen, no seda ei suuda vist ükski teine instants nii kiirelt luua. Naljakas on see, et ma ju tean seda. et see nii on. Aga hariliku inimesena on see ilmselt täiesti tavaline, et me toimime ikka nii nagu on mugavam, mööda sissetallatud radu. Mulle meeldis, kuidas Jaana viimases podcastiosas näitlikustas, et ajule meeldib mugavustsoonis toimetada ja ta loob mingid kindlad rajad, mida kasutades oma asju ajab, et oleks lihtsam ja efektiivsem. Kõik uus nõuab lisakeskendumist ja seega kulub selleks ka energiat rohkem. Nii et kui me selleks ekstra aega ja pingutust ei rakenda, siis teeme harjumusest ikka alati nii nagu alati. Mida teadlikumalt oma harjumusi jälgime, seda selgemalt näeme, milline sissetallatud rada meie seesmist eesmärki ja tunnetust teenib ja milline mitte ja siis saame ka uusi radu tallama hakata.




Tänulikkus

Tänulik olen täna selle eest, et saime mõnusalt rappa minna, mõtteid maha laadida ja vaikust ja selgust peale laadida ja lihtsalt toredate inimestega koos olla. Metalooduse Romet teeb selliseid matku üliläbimõeldult ja inspireerivalt, seega soovitan kindlalt teile ka - kui tahaks räätsadega või muudmoodi matkama minna, eriti maitsvat lõkketoitu süüa (näteks kohapeal valmivat läätsepada!) ja elu üle järele mõelda (täna oli teemaks vaikus ja selle leidmine enda sees ja kuidas vaikusega võib olla keeruline toime tulla, kui oled harjunud igapäevaselt korralikus müras toimetama, sest vaikuses kuuled selgelt, milline möll su sees ja peas tegelikult kogu aeg on.) Seega olen tänulik, et on inimene, kes tahab, suudab ja naudib selliste matkade läbiviimist ja et ma olen saanud juba mitmendat korda sellest osa. 

Taipamine
Ma arvan, et suurim taipamine on ikkagi see, et loodusega kontakti hoidmine on hädavajalik tasakaalus püsimiseks ja kiires ja inforikkas elus iseendasse kohale jäämiseks. Mingi maandus või selline kontakt millegi suuremaga, värske õhk, avarus ja vaikus. Kõik see aitab samamoodi meeles korda luua nagu avarus ja selgus kodus, kui kõik asjad on oma kohtadel ega riiva silma.

Helitaust
Jälle vaikus. Aga selline rabavaikus, kus räätsad mulisevad ja sammal sahiseb talla all. Ja siis selline mõnus jagamise ja arutlemise heli lõkke ääres inimeste keskel.

Lisa kommentaar

Email again: