Kommenteeri

#7 Päris lastejooga ja kuidas ma oma hommiku tagasi võtsin

Ma otsustasin proovida nüüd, kuidas oleks hakata kirjutama eilsest päevast järgmise päeva hommikuti. Sest minu jaoks muutus õhtutikirjutamise puhul kurnavaks see, et ma jõudsin tundidest ja mujalt tihti koju alles 22 ajal või isegi kui olin kodus varem, siis hakkasin ikka kirjutama alles peale laste magamajäämist, mis aga tähendas. et ma jätsin end ilma suurest osast  väärtuslikust uneajast 22-2 vahel. Seega eile läksin ilusasti magama ja tõusin täna kell 5.15 nagu noor varss - rõõmus ja puhanud ja tahtejõudu täis. Ma ju armastan oma varajaseid hommikuid. Aga ainult siis, kui ma olen normaalsel ajal magama läinud. Otsustasin, et ma teen nüüdsest Novembrikirjutajatesse sama päeva tänupostituse ikka sama päeva õhtul, pikema blogipostituse aga järgmisel hommikul.

Lastejoogas rääkisime isadest. Kaasas oli meie pere isa fliisvariant ehk kuidas Martin joogas käib #voodoo

Nüüd ongi järgmine hommik. 

Eile oli üks meeldiv päev. Neljapäevad enamasti ongi, sest need on lastetundide päevad ja siis ma saan ju korralikult mängida. Päris tihti tundub see hommikul uskumatuna, et ma kõik need ära jaksan teha, aga kui ma juba selles vaibis olen, siis aeg lendab suure hooga ja leiangi ennast viimasest, naistetunnist. Ma olen aru saanud, et mulle sobib selline graafik, mis koosneb intensiivsest perioodist (näiteks üks täistopitud päev või mingi mitmepäevane projekt) ja sajaprotsendilisest puhkeperioodist, mil ma olen kohtustustevaba. See tähendab, et ma võin vabalt mingi aja anda endast kõik, isegi rohkem, isegi öösiti ja söömata, aga ma pean teadma, et sellele järgneb aeg, mil ma saan täiesti ilma programmita puhata. Seega ma ei ole teadlikult endale näiteks kolmapäevaks tunde planeerinud, sest see on laadimispäev. See päev, mil ma ei pea suhtlema, kui ma ei taha. Ma ei pea kuhugi otseselt minema, aga võin, kui tahan. Viimasel ajal mul selliseid koduslaadimisepäevi olnud ei olegi, aga kõik need tegevused, millega olen hõivatud olnud, olen ma ise vabatahtlikult valinud ja ma tunnetan seda valikuvabadust ikkagi nagu puhkust.  No ja reede on alati Draamatute salvestamisepäev, mis on põhimõtteliselt nagu teraapia, sest me alati saame Mariga enne kõik põletavad teemad arutatud ja siis hakkame podcastima. Ja ehkki see on selline regulaarnne kohustus, on see jällegi meie vaba valik ja noh, minu jaoks on see jällegi natuke nagu puhkus. Või ei, puhkus vist ei ole õige sõna. Äkki siis eriti meeldiv viis, kuidas aega veeta.

Tänulikkuseminut
Eilsed lastetunnid olid kuidagi eriliselt süngis igatpidi. Lastetunnis (ja mul on pisikeste tunnid) oleneb kõik alati laste meeleoludest (mis jälle oleneb omakorda sellest kui hästi keegi on maganud, milline on õhkkond kodus-lasteaias, kas toit on olnud toetav), omavahelisest klapist ja sajast muust faktorist, seega nii mõnus on, kui meil kõigil on samaaegselt hea olla, kõik on oma kohaolus kohal, valmis avastama iseend ja koostööd ja joogavärki. Mõne uue lapsega sain eile hea kontakti, kellega enne seda ei ole õnnestunud luua, mis tõi hinge veel eriti sooja tunde. Seega olen rõõmsalt ohates tänulik, et saime eile kulgeda mõnusas ja kerges mängu-jooga-puhkamisevaibis.

Taipamine
Ma taipasin, et ma armastan oma tegemisi ja toimetusi praegu nii palju, et ma eelistan neid näiteks mingi sarja vaatamisele. Praegu. Ma olin eilseks üsna väsinud sellest hilisest magamaminekust ja varajasest tõusmisest, seega mõtlesin, et luban endale ühe Seksi ja linna osa või Elleni, noh, et tuju tõsta või nii. Aga ma ei raatsinud! Sest ma tahtsin oma saaliasju ajada ja paar toimetust ära teha. Ja see tegi mind nii rõõmsaks! Tundub, et mulle meeldib see, mida ma teen, kui ma eelistan seda meelelahutusele! Ma ei loo siin mingeid illusioone, et see hakkab igavesti nii olema, aga eile oli seda küll meeldiv tõdeda!

Veits kõht valutab, seega luban endal natuke turgutuseks kommi süüa. Ja see on okei, ma otsustasin. Sajandat korda.

Helitaust
Deva Premal - "Illumina". Aitäh Brita, meeldetuletamast!

Lisa kommentaar

Email again: