Kommenteeri

#30 Tänunovembri ja viimaste päevade kokkuvõte - kust see energia tuleb?

Nii! Ongi see esmaspäev, mil on juba detsember ja mul on lõpuks see aeg, et istudagi siin niimoodi ja järjest kirjutada. Oli üks tormiline ja äge nädalalõpp kleidikeste sünnipäeva-jõuluootusepeoga ja Emili Kooli jõululaadaga, mis kõik vajasid erinevaid toimetamisi ja läbimõtlemist ja planeerimist ja ärategemist. Ja nüüd ongi läbi meie tänunovember Novembrikirjutajate grupis ja (peaaegu) iga päev kirjutamise november siin blogis ka. Aga not to worry, Grete! Ma olen iseendale juba järgmised suunad ja eesmärgid seadnud. Ma mõtlen, ma teen selle postituse kokkuvõtvana ja siis järgmise juba uues tuules.

Emili Koolis jõululaadal keset jõulurahu-muinasjutupesa enne kui kõik algab.
Ma tegin sel nädalavahetusel keset inimesi ja toimetamisi ühe huvitava tähelepaneku. Ja see ei olnud selline ühes hetkes eksisteeriv tähelepanek, vaid ma märkasin seda niimoodi jooksvale ja läbivalt praeguseni välja. Loodetavasti märkan ka edaspidi. Nimelt, ehkki ümberringi oli selline torm ja kiire ja sebimine ja asju juhtus ja ei tulnud välja ja läks sassi ja oli nuttu ja kisa ja naeru, siis ma jäin iseendas täiesti kohale ja rahulikuks. Ja niimoodi, et ma ei otsustanud, et nüüd ma jään, vaid ma märkasin end kõrvalt, et ahsoo, huvitav. Ja tõesti, ma olen siin püüdnud analüüsida, et mis sellise olukorra põhjustada võis või milliste faktorite koosmõjul selline asi juhtus, aga ma ei suuda mingit kindlat punkti leida. Lihtsalt. Järsku. Eikuskilt tunnen, et ma suudan kuidagi mitteärrituda asjade peale, mis mind tavaliselt on ärritanud. Ja ma läksin igal õhtul peale kella ühte öösel magama. Ma magasin umbes kuus tundi, ma toimetasin, jooksin, planeerisin, ei puhanud, aga ma ei olnud väsinud. Ma ei olnud kurnatud. Ei olnud seda tavapärast tunnet, et miks mina pean kõike tegema. Ma ei ole jõudnud paar päeva kodus joogatada, ma pole tervislikult toitunud. Ma pole vitamiine võtnud. Mul pole olnud absoluutselt aega iseendaga olemiseks, ma pole käinud looduses. Ma pole mitte midagi selleks teinud, et selline olukord tekkida võiks. Ja ma vaatasin laupäevasel peol inimesi ja mõtlesin, kui tore, et kõik on siin koos, et lapsed kilkavad ja mängivad ja vahepeal nutavad, sahmivad ja jooksevad aga tegelikult on kõikide olek rõõmus. Ma olin suurema osa ajast köögis, küpsetasin pirukaid ja lastega piparkooke, aga samas rääkisin inimestega ja tundsin päriselt, et ma olen nii rahul ja õnnelik. Et see sagimine ja möll ja inimesed meie kodus ongi kokku üks suur ja ilus ja pärisehtne pidu ja see on kõik nii, noh. Ma ei tea. Ilus! Päris! Elus!



Niipea, kui külalised olid lahkunud, hakkasin järgmisel hommikul algavaks Emili Kooli jõululaadaks valmistuma, mida korraldada aitasin. Sealjuures hakkasin seepi keetma, mida laadal müüa ja see ei tulnud välja! Ma üritasin mingi poolteist tundi seda seebimassi sulatada ja see lihtsalt. ei. sulanud. Ja see ei ärritanud mind! Ja asi ei olnud minus, sest mul oli tükike eelmist seebimassi, mida sportlikust huvist siis sealsamas sulama panin ja see sulas! Igatahes korralikud seebid jäid tegemata ja ma läksin ikkagi magama. Ja ma mäletan, et ma mõtlesin veel, et okei, see magamine tuleb igatahes ära teha ja siis jälle saab hommikul tõusta ja edasi teha.

Jõululaadal oli minu ettevalmistada jõulurahu-muinasjutupesa, kuhu ehitasin onne ja telke ja lõin sellise puhkuse-teki-sisse-keeramiseala. Ja siis vahepeal lugesime seal koos teistega muinasjutte ja jutte ette. Ja ma ise ka ei tea, kuidas ma jaksasin täistuuridel kõike korraldada! Ja sealjuures täiesti närvitsemata. Vähese unega. Ja õhtul ei olnud ma ka tegelikult väsinud. Kui kogu möll oli laadalt koristatud: tekid-padjad-onnid kokku pakitud, tulin ma koju ja tegin süüa ja vannitasin lapsi ja ma ei väsinud ära! No selles mõttes, et ma läksin voodisse ja jäin kohe magama, aga mu vaim ei olnud väsinud. Mis toimub! 

Üks väike testlugeja enne ametlikku algust

Igatahes, võib olla puutub siia tänunovember, võib olla on lõpuks kõik need aastad teadlikumalt elada püüdmist ja mõtisklemist ja oma teede ja suundade otsimist mingit vilja hakanud kandma, aga ma panen selle kirja, et a teaks, et nii on võimalik. Võib olla ma sain äkitselt aru, et see kõik, mida ma teen, selle olen täiesti päriselt ja otseselt ja teadlikult ise oma ellu valinud. Ja ma ise valisin, et me teeme peo ja laada järjestikustel päevadel. Ja ma ise väga ootasin mõlemat. Ja ma lubasin endale anda endast parim ja aktsepteerida, et rohkem ei saagi. Näiteks tomatist läätsesuppi ma ei ei jõudnudki lõpuks sünnipäeval teha. Ega kõrvitsasuppi. Ja jõuluketti ei jõudnud me ka laadal ikkagi valmis. Aga see on okei! Sest kõik see muu värk oli nii tore!

Kuidas me muinasjutte lugesime ja kuulasime

Ühesõnaga. ma võtan kokku selle novembrikuu, mis oli selline natuke pime ja natuke kohati keeruline ja motivatsioonivaene, aga samas ikkagi kuidagi voolav ja hoitud ja toetav ka. Ja ma tänan siinkohal kõiki, kes Novembrikirjutajates oma lugusid ja väljakutseid ja isiklikke taipamisi jagasid. Ja taipasin järjekordselt, et koos on ikka vägev selliseid asju teha. Mitte ainult selliseid ettevõtmisi, aga üldse elu. Teeme koos. Oleme üksteisele toeks ja aktsepteerime iseend ja üksteist ja viskame ootused aknast välja ja vaatame, mis siis saama hakkab. Ma mõtlen, et nii võiks teha. 

Helitaust:
Coldplay uus album "Everyday Life" ja Harry Stylesi "Watermelon Sugar" ja Päriselus pleilisti laulud Spotifys. Ja jõululaulud minu pleilistis "Meie jõululist".

Lisa kommentaar

Email again: