Kommenteeri

#28 Tuleb ikkagi tantsida isegi siis, kui tuled on kustunud

Nagu ümberringi kuulda on ja noh, eks ma ikka ise ka tunnetan, on see aasta lõpp siin kuidagi sellist raskust, süngust, jõulisi muutuseid, ohtrasti väljakutseid, segadust ja pingutusi täis. Kohati on selline tohutust kadalipust läbitulemise tunne (ja see läbitulemine tundub lõputu). Kui ma ise siin perifeerias, oma saali-kodu-toimetustemullis, olen ikkagi mingis mõttes turvatsoonis, siis tunnetatav on see igal juhul. Ja päris puutumata ma sellest ju ka pole, sest ma puutun ikkagi inimestega ka kokku ja loen ja kuulan asju.

Fotograaf: Kadi Prants
Minul möllavad siin sel aastal ja selles valguses väga jõulised enesereflektsioonid - mingid asjad, mis on aastaid kuidagi lihtsalt olnud, ilma tähelepanuta, aga mis vääriksid tähelepanu, on endast märku andnud. Mingid unistused, mis on jäänud soiku, mis on tugevalt minu olemusega seotud, nemad ei taha enam kuidagi hinge rahule jätta. Suhted ei talu enam pinnapealsust. Selline korralik väärtuste ja prioriteetide ümberhindamine toimub siin. Tegelikult on see kuidagi selle aasta teema olnud, aga eriti tugevalt saan sellest aru just nüüd siin praegu, novembri ja aasta lõpus. Võib olla see kõik algas aasta alguses ja kulminatsioon saabuski nüüd. Ümberringi toimuvad suured ja jõulised muutused - suhteid pannakse jubedalt proovile, tervist pannakse jubedalt proovile. Selline make or break värk. Et kes tuleb tormist elusana välja. Mul on tugev tunne, et selle eesmärk on lihtsalt näidata, mis on meile oluline. Et me näeks ja tunneks läbi väljakutsete. Sest mugavustsoonis me ju pigistame silmad kinni.

Seega ma tegelikult ei näe seda kõike kui negatiivset aega. Ongi keeruline ja väljakutsuv ja segane ja pimedamapoolne ja igatpidi muutuseid keerutav, et me saaks sellest kõigest läbi murda ja siis ühel hetkel, ärgates teisel pool, kus on natuke helgem ja valgem ja hommikusem, riided puhtaks kloppida ja vaadata, kes ja mis järele jäi. Ja mul on tunne, et järele jääb kõik see, mis on päriselt oluline, et edasi minna. 

Seni lihtsalt läheme edasi, kuulame südant ja tantsime tormis isegi siis, kui on tunne, et ükski tuli enam ei põle (vt helitaust allpool).

Helitaust:

Coldplay "Everyday Life" 

Ja otsides linki sellele laulule leidsin värske, 21.-22.novembril üleslaetud Coldplay uue plaadi Everyday Life live-esinemise-salvestuse Jordaanias päikesetõusu ajal, mis hõlmab ka nimilugu Everyday Life. Ma ei tea, kas oleks üldse võimalik leida paremat visuaali-tausta-sünkroonsust minu mõtisklustele. See kogu kooslus on lihtsalt nii kõikehõlmav - gospel, keelpillid, päikesetõus, katus, kaadrid, inimesed ja muusika. Kui Coldplay vähegi kõnetab, siis elamus on garanteeritud. Ja praegune hetk, mil see kõik nii kenasti sünkroonis on, on siiralt tänulikkuse-imestumise-elusolemisekoht. Aitäh!

I osa: kontsert algab pimeduses, aga valgus tunneli lõpus juba paistab!
II osa: lugu "Everyday Life" algab täpselt 22. minutil (ei pea mainima, et kahed on mu lemmiknumbrid)

Everyday Life

What in the world are we going to do?
Look at what everybody's going through
What kind of world do you want it to be?
Am I the future or the history?

'Cause everyone hurts, everyone cries
Everyone tells each other all kinds of lies
Everyone falls, everybody dreams and doubts
Got to keep dancing when the lights go out

How in the world am I going to see
You as my brother, not my enemy?

'Cause everyone hurts, everyone cries
Everyone sees the colour in each other's eyes
Everyone loves, everybody gets their hearts ripped out
Got to keep dancing when the lights go out
Gonna keep dancing when the lights go out
Hold tight for everyday life
Hold tight for everyday life

At first light, throw my arms out, open wide
Hallelujah, hallelujah
Hallelu-halle-hallelujah
Hallelujah, hallelujah
Hallelu-halle-hallelujah
Yes


Lisa kommentaar

Email again: