Kommenteeri

#27 Kolmapäevane pirukalõhnaline-jõululaulune karavan

Nagu ikka kolmapäeviti, olen tänulik, et on selliseid päevi nagu kolmapäev. Mul on hommikuti alati mõnus tund - hommikuti on hoopis teine vaib saalis ja tunnis kui õhtuti, selline algusevaib, et lükkame vere ja rõõmu käima ja siis läheme igaüks oma asja ajama - mul on siis tavaliselt natuke toimetamist kodus ja arvuti taga ja alates 15.00 olen see autojuht-ema, kes sõidutab lapsi ühest kohast teise. Ja päriselt, see on nii mõnus kulgemiseõhtu seal mööda trenne-tunde.

Kõige värskem pilt meie karavanist - sel suvel (ja telefon pöörab endlid tagurpidi, meil on ikkagi traditsiooniline vasakpoolses liikluses mugavasti kasutatav auto)
Mõnusaks teeb selle see, et sel aastal oleme suutnud kõik nädalasisesed vedamised sobivalt ühele päevale lükata. Mulle sobib see suurepäraselt, et ei ole mingit igapäevast loksumist siia-sinna, vaid ongi see üks õhtu, mil võtame end kokku ja meie karavan liigub mööda tenniseid-laule-tantse (kool-lasteaed, kaks ühte trenni, kolmas laulma, siis teistele järgi, siis kolmandale järgi, siis üks tantsima ja keegi vahepeal koju kui vaja), auto lõhnab pirukate järgi, kõik jagavad mõtteid ja tundeid ja vahepeal möirgame jõululaule laulda. Õnneks liigume peale kooli-lasteaeda siin kodukandis, seega need vahemaad on piisavalt lühikesed, et see ei tapa. Aga õhtuks, võib öelda, on selline mõnus rammestus ja "tehtud"-tunne. Sest sisuliselt oleme kolmapäeviti teel 15.30-19.30. Ja tegelikult on kõik rõõmsad! Seega, aitäh kolmapäevad, et me saame niimoodi koos liikuda ja toimetada ja väikest autopidu pidada.

Õhtul tõdesin, et õhtud on liiga lühikesed. Sest siis, kui lastega (ja lastega seotud) toimetused on lõppenud ja lõpuks endale teed jõuan teha, on kell juba nii palju, et tegelt tahaks magada. Aga nii palju tahaks ju ka igasuguseid saabuvaid üritusi planeerida ja visioone luua ja lihtsalt lugeda ja abikaasaga kvaliteetaega veeta. Ma ei teagi. Siin vist ei olegi head lahendust. See kell kaks öösel magamaminemine (kui ma suudan sellest esimesest rammestusest ja unest võitu saada) ei ole ka eriti jätkusuutlik. Tuleb vist leppida, et jõulukuu (ja sellele eelneva kuu lõpp) on keskmisest toimekam. 

Taipasin, et kui mul on piisavalt iseolemiseaega, olen ma palju rahulikum ja kannatlikum ema. Ja see ei ole üllattus, lihtsalt nii hea on seda kirja panna. Sest see tähendab, et ma olen ilmselt saanud piisavalt iseolemiseaega. Ja see aeg ei tähenda alati, et ma siin igapäevaselt endale spa-pediküüri teeksin ja unistaksin, pigem on asi selles, et ma saan päeva jooksul toimekas olla nii, et ma ei pea mõne väiksema inimese toitmise-tujudega arvestama ja seega olen hulga produktiivsem kui ma kõike korraga hallata püüdes oleksin. Seega taipasin ja olen tänulik ka. 

Ja ühtlasi olen tänulik, et ma olen kuidagi sellele enesearenguteele käima juhtunud. Ma olen alati natuke imelik olnud ja see ongi selle juures fantastiline! See tunnetamine, et mina olengi päriselt täiesti iseenda inimene ja võingi olla omamoodi, selle eest olen tänulik. Ja tänan neid imelikke, kes on olnud ja on eeskujuks ja andnud kinnitust, kas siis kaudselt või otseselt, et nii on ka võimalik (ja hoopis ägedam) ja pole vahet, mida teised arvavad.

Helitaust:
Eile leidsin eriti mõnusa vaibiga arbuusiloo!
Harry Styles "Watermelon Sugar"

Lisa kommentaar

Email again: