Kommenteeri

#21 ja #22 Õed ja õelus ja kaklemisvastutuse üleandmine

Huvitav jah, et viimasel ajal on lapsed ja suhted lastega ja laste suhted omavahel jälle hästi palju teemas ja pildis. Imelik, eks, kolmelapselise pere puhul. Tegelikkuses olen muidu viimaasel ajal püüdnud just natuke teadlikumalt keskenduda rohkem iseendale, sellele, kes ja mis ja kus mina olen ja mida ja kuidas suudan oma inimestele ja üldse maailmale pakkuda. Aga no, ega seda pisikest nüanssi, et mul on ka kolm last ei saa päriselt ja lõpuni eirata. Ja ega ma ju tahakski. Nad on ju täitsa nunnud, kui nad ei kakle ega sõimle ega enda järelt koristamist ära unusta (ja hetkel on nad vanaema-vanaisa juures, seega distantsilt on ka alati lihtsam seda tõdeda kui keset kriisikollet).

Eilne üheminutitelk harjavartest, nöörist ja linast ja õdede telgihetk "Sa võtad kõik ruumi äraa!"
Kui siin viimasel kuul tusetus rohkem igasuguseid omavahelisi suheteklaarimisi üleüldse ümberringi, siis seda oli ka kodus tunda, kui õed omavahel ühe jaa teise ja kolmanda (ja neljanda asja) pärast kordamääda üksteisele kallale läksid. Päris verd ei lennanud, aga ma usun, et mõne sinika ja kriimustuse võiks küll leida. Ja neidude kaklused on ka enamasti pigem verbaalsed. Ja jätavad kehahaavade asemel peamiselt hingehaavu. Seda on minul isiklikult paljju raskem taluda, kui keegi ebaõiglusega teisest üle sõita ja oma tahtmist saada üritab. Ja nii me siin kulgesime omas rütmis - keegi vihastab ja/või solvub, paneb mingi tõuklemislumepalli veerema ja mina siis jooksen ühelt ja teiselt poolt ja üritan seda peatada, vahele hüpata, kedagi kellestki eraldada ja kui teil on lapsed, siis ehk mõistate.

Aga eile naistega arutledes leidsin, et ma proovin enda ja teiste närvide säästmiseks ja üleüldse ka õdede omavaheliste piiride paremaks paikaloksumiseks enam mitte vahele minna. Usaldades, et kõik ikkagi ellu jäävad ja kui just terariistu ja verd mängus ei ole, hoian end tagasi ja lasen neil oma kaklused lõpuni kakelda. Ei saa öelda, et see oleks mingi lihtne viis ühele emale mitte oma lapsukesi kaitsma minna, aga samas olen ma näinud, kuidas Viiene suudab sinikaid hammustada ja Seitsmene armastab Üheksase kannatust viimse piirini proovile panna, seega palun väga. Laske käia. Pange need asjad paika. Kusjuures ma praegu mõtlen, et ma võiks täitsa neile ka teada anda, et mul selline plaan on. Annan nagu vastutuse neile üle. Sest ma ju näen seda teist poolt ka - kuidas nad üksteist nunnutavad, hoolitsevad ja seisavad üksteise eest (peamiselt) kodust väljaspool. Seega mingi armastus seal vist ikka on! Las siis panevad selle kõik proovile ja leiavad selle endas ka konfliktisittuatsioonis üles ilma minupoolse draamafaktori lisamiseta. Ja lisaks ma siis viin enda puhul ka fookuse rohkem nende positiivsetele tegudele ja suhtumisele ja olukordadele ja katsetan, kuidas see õdede omavahelist suhtlust mõjutab. Plaan. Ilmselt peaks ka Martiniga seda plaani jagama. Tuleks kasuks. 

Seega olen ma täna tänulik selle üle, et mul tekkis eile võimalus sel teemal oma naistega arutleda ja sellisele otsusele jõuda. See ei ole kindlasti midagi drastilist ja tohutult uuendusmeelset, aga see on otsus ja otsustest ju kõik algab. 

Lisaks olen jätkuvalt tänulik oma õele, kes on minu suur inspikallikas ja tunneb mind ilmselt kõige paremini, sest, noh, ei ole palju inimesi, kes saaks öelda, et nad on mind juba üle 36 aasta tundnud ja minuga siiamaani peaaegu et igapäevaselt suhtlevad. No ilmselt ema saaks ka seda öelda. Aga emale ju olen niikuinii igatpidi tänulik, seega lisaks emale. Ja isale, muidugi. No, eks, ühesõnaga, täna ma olen konkreetselt tänulik oma õele, et ta tuli eile minuga podcasti salvestama ja oma kirest ja tegemistest ja lugudest rääkima. Et me saime sellist koostegemist kogeda ja nii. Sest podcast on mulle väga oluline ja õde on mulle väga oluline ja kui kaks olulist asja ühendada, siis ei saa mitte tänutunnet tundmata edasi minna. Aitäh, õde!

Meie ju ka õega väiksena kaklesime, aga kuna meil on suurem vanusevahe, siis oli selliste arusaamatuste ja ebakõlade väljendumine võib olla natuke teistsugune - õde oli üsna mõistlikus eas, kui mina oma piire ja asju tunnetama ja maailmale näitama hakkasin. Aga noh, tuleb tunnistada, et see mõistlikkus oli kohati väga ühepoolne ja olen ka ise õele piisavalt kriime ja sinikaid tekitanud. Ma loodan, et hingelisi vähem kui kehalisi. Igatahes alates sellest east, mil ma õde enam mängurebastega ei rünnanud ja tema raha endale ei võtnud, oleme küll ainult üksteisele toeks ja rõõmuks olnud. Mulle jääb õhkõrn lootus, et siinse kolme õekese saatus saab olema sellele sarnane. Ja äkki on nii, et kakluste intensiivsus ja sagedus on kuidagi korrelatsioonis armastuse ja hoolimise suurusega. 

Taipamisena läheb kirja see, et minupoolne õdedevahelistesse kaklustesse mittesekkumine võib toimida paremini kui sekkumine. Järgneb hüpoteesile potentsiaalse tõendusmaterjali kogumine. 

Helitaust:
Florence & the Machine - Shake it out.
Eile leidsin auutost plaadi, kuhu olin muuhulgas selle loo kõrvetanud ja see toimib iga kord. Olles ka tema kontserdil käinud (oma õega, kusjuures!), tunnetan seda tema õrnahingelist vaibi ka seal sellise ägedama ja natuke jõulisema loo juures ja see komplekt on kuidagi nii tasakaalus ja laadiv.

Lisa kommentaar

Email again: