Kommenteeri

#19 Madal profiil, teetass ja tekk ja enesearengulised hetked

Eile ja täna on täielik madala profiili päev. Ma olen vist oma kommiarmastusega keha tasakaalust välja viinud ja endale mingi väikse tilkuva nina ja kurguokka ligitõmmanud. Seega ma toimin teadlikult sellisel miinimumprogrammil ega loo praegu suuri asju ja nii. Sest keha tahab vist puhata. Ilm igatahes toetas ja need akustilised coverid (ja palun siinkohal head eestikeelset vastet!) siin Spotify listis ka. 


Täna jätsin oma värske viiese koju, sest oli selline tunne, et tahaks teda vahepeal koju jätta. Tegelikult tahstin eile, aga kuna nad läksid oma liiklusprojekti raames liikluslinnakusse, siis ma ei tahtnud teda sellest ilma jätta. Ise oleks ta silma pilgutamata kodusolemise valinud. Ma isegi ei tea, mis see peaks olema, mille ta enne kodusolemist valiks. Iseenesest talle meeldib igal pool käia, aga kui võimalik, siis ikkagi eelistab kodusolemist. Just mõtlesin sellele täna, et kui tänulik ma olen, et ma saan siin niimoodi toimetada ja tööasju ajada ja saan samal ajal ka laste jaoks olemas olla. Ja ma olen nii õnnelik, tegelikult, et nad tahavad praegu kodus olla. Ühel hetkel võib ju juhtuda, et nad tahavad olla igal pool mujal rohkem ja sõpradega ringi tuuseldada. Seega esimene tänu läks kirja.

Sellega seoses aga tuli mul viiene hommikusse joogatundi kaasa võtta. Otsustasin proovida, kuidas on koos lapsega tundi anda. Ta on üldiselt väga viisakas ja hea meelega käib igal pool kaasas ja ajab oma asju. Täna olid tal seltsiks sünnipäevaks saadud kleepekaraamat, paberid-pliiatsid ja joogaloomad. Ja ma ausalt ei saanud arugi, et ta kaasas on. Saime täiesti igasuguste ekstsessideta tunni tehtud. Vahepeal oli küll kuulda pliiatsi sahisemist ja teinekord võib-olla võtame sellises olukorras pliiatsid plekk-karbist välja. Aga no see on ju köömes! Ma olen nii tänulik! Sest esiteks, minus on rahu, et kui teinekord peaks olema selline olukord, et tuleb laps tundi kaasa haarata, võin seda teha (muidugi ei saa kunagi ju sada prossa kindel olla, et see alati nii valutult läheb, aga siiski - mõlemal on nüüd kogemus olemas). Ja teiseks - ma tunnen end alati nii võidukalt, kui mul on olnud võimalik mõni oma laps tööle või mujale jooga-vaimsuse-koosolemise-keskkonda kaasa haarata kõike seda kaaskogema. Et nad harjuksid selle pildiga, et selline iseendaga ja teistega kontakti loomine ja ajamahavõtmine ja keha-hinge-meelepraktikatega tegelemine on täiesti normaalne. Nii huvitav, mida nad üldse oma lapsepõlvest kaasa võtavad. Kolmandaks olen tänulik iseendale, et ma kirjutan ja dokumenteerin just selliseid asju siin, et mul ja lastel oleks hiljem võimalik seda kõike lugeda ja sellele tagasi vaadata ja saada pilt minu vaatenurgast ja kogemistest enda omade kõrvale.

Eile käisin õhtul saalis grupicoachingul ja jälle tõstatus (või noh, Katrin tõstatas) huvitavaid teemasid - inimesed ja olukorrad kui peeglid, konfliktiolukorras kohale jäämine ja mittereageerimine ja teadlikkuse tõstmine kui vaatenurkade juurdelooja. Ja üldse, kuidas oma mustrite märkamine aitab neid läbi näha ja uutes olukordades oma reaktsioone ja käitumist muuta nii, et kõik läheks rohkem meie moodi, mitte mineviku moodi. Ma tunnen viimasel ajal, et midagi hakkab juba looma. Tundub, et need aastad jooga-enesearenguvaibis kulgemist hakkavad vilja kandma! Ma suudan päriselt juba keset konflikte hetki võtta ja kogeda, mida ma tunnen, mis toimub. Mitte iga kord. Aga tihti. Ja ma suudan konfliktis tunnetada, et me oleme võrdsed. Lapsena ilmselt ju see alati nii ei olnud. Ja see hakkab kohale jõudma, et ma pole enam laps (noh, nagu kasvult, hah. Ei noh, muidu ka ikkagi)! Et ma tegelt olen suur ja võingi valida olla selline natuke laps ka kohati. Ja see on ka okei. Ma arvan, et ilma selleta oleks ka keeruline lastejoogat teha ja nautida ja üldse lapsi mõista. Nii et selle eilse õhtu eest olen ka ülimalt tänulik. Lisaks jälle natuke endale, et ma ei lasknud kergetel külmetusenootidel end minemast hoida. 

Ja jube raske on siin eraldi taipamisi välja tuua, sest nad tulevad alati selle tänulikkuse ja toimetamise ja kogemise sees. Ma arvan, et see taipamine, et ma suudan oma tunded ja mõtted ja pärisolemuse teineteisest hetkes eristada, näiteks konfliktisituatsioonis, aga ka meditatsioonis, väärib märkimist. Selleks, et sellistest arengutest aru saada on igatahes vaja aeg maha võtta ja näiteks külmetuda, kui muudmoodi ei oska, et uued kogemised ei võtaks kogu aeg tähelepanu ära. 

Seega novemberdame siin edasi. Jõudu teile ja mulle ka! Päris vägev aeg on kuidagi.

Helitaust:
Spotify enda Acoustic Covers pleilist

Lisa kommentaar

Email again: