Kommenteeri

#17 Pühapäev viimast-päeva-neljasega sõnas ja pildis

Tänase päeva veetsime meie viimast-päeva-neljasega peaaegusünnipäevaasju tehes. Tema õige sünnipäev on homme, aga kuna täna on pühapäev, mil me kõik siin oleme koos ja vabad, siis hakkasime juba aegsasti peale. 

Viimastpäevaneljasega Kasvulava perejoogas Telliskivis Õnnelaboratooriumis

Kõigepealt käisime hommikul kahekesi Kasvulava perejoogas, kus Neljane lagistas naerda ja nautis elu täiel rinnal. Saime tõesti üle pika aja niimoodi kahekesi koos midagi toredat teha, mil mina ise ei pidanud tundi andma ega midagi muud tegema ega ruumi hoidma. Ülimõnus! 


Mõtlesin, et perega võiksime minna kuhugi loodusesse, eriti kuna ilm oli otsustanud täna selliseid ettevõtmisi toetada. Ja nii me läksime Rohuneeme, kust me oleme ennegi mööda kergelt metsikut mereäärt matkanud, mööda kive roninud, oksi korjanud ja laintega võidu jooksnud. See on ikka tõesti üks minu lemmikkohtadest. Unistan siin, et ühel heal päeval lähengi kohe väga kaugele, lausa äkki Kelvingi või Leppneemeni välja! Ilmselt siis ilma lasteta. Koera ei saa ka kaasa võtta, sest see on selline rustikaalne matk seal kivide otsas ja ümberkukkunud puude vahel. No võib olla mõne suure inimesega oleks mõeldav. Igatahes on see nagu üks suur looduslik mänguväljak seal, kus mitte kellelgi ei hakka igav. Lisaks on alati tee-suupistepaus, mis, vahel tundub, on põhimotivaatoriks. Minu taskutesse on jälle kogutud lugematul hulgal aardeid. Sest millegipärast on minu taskud alati just need kõige kindlamad ja usaldusväärsemad kohad. 





Päikeseloojanguaegu

Pärast läksime sööma, sedakorda friikaid, sest see oli veelNeljase soov. Ja magustoitu sõime kodus "Su nägu kõlab varsti tuttavalt" saatel. Küll kuulasime ainult paar esimest laulu, sest hommikul on vaja aegsasti tõusta, et värske Viiesega maja peale aardejahile minna. 

Ma olen täna tänulik kogu päeva eest. Eriti mõnusad hetked olid aga mere ääres, kus viibisime päikseloojanguni ja no need värvid ja lõhnad ja luiged ja metsik loodus ja see meeletu (tuule)vaikus.. Lihtsalt nii hea oli seda kõike elusana kogeda. Sellises on-nagu-on-vaibis. Et nii ongi. Ja nii hea on.
Ja üks väike ääremärkusetänu sellele, et ma kukkusin endale ainult ühe jalasinika - ilmselt oleks võinud seal vetikatest libedate kivide vahel ka mustemaid stsenaariume realiseeruda. Seega aitäh, et ainult jalg natuke valutab, aga muu mina terveks jäi.

Taipasin ühtlasi taas kui oluline on asju ja segadusetunnet õigele inimesele väljendada ja mitte endasse kinni jätta. Tean ju seda küll. Aga millegipärast praktikas on see hulga raskem kui teoorias, eksole. No missateed. Harjutad.

Helitaust:
Jälle pigem need loodusehelid - luiged ja väiksed lained.

Fotograaf Seitsmene: "Mine istu sinna mere äärde kivi otsa ja ole niimoodi seljaga!"

Lisa kommentaar

Email again: