Kommenteeri

#15 ja #16 Kui aeg lendab ja elu on eriti ilus ja tänuväärt

Tänane päev kihutas mööda ja keset sellega kaasa surfamist sain aru, et ma polegi kirjutama jõudnud! Täna oli täiega toimekas päev, aga jõudsin selle kestel väikestes hetkedes kohale tulla ja aru saada, kui äge on tunda, et kõik need toimetused olen ise hoolega ja teadlikult valinud ja kui väga need mind hoiavad ja toetavad ja kujundavad ja minu elu loovad. Tundub, et kuskil on midagi õigesti läinud vahepeal! Jehhee!

Ja nagu tellitult jõudsid just mõni tund tagasi meieni viimase pildistamise tulemused!
Niii suur aitäh, meie eriti armas ja äge ihufotograaf Helen Tulp!
Aaahh, ühesõnaga. Ma olen üleni tänu täis ja mul pole seda kuhugi panna! Ja ma pean ütlema, et see ei ole minu jaoks mitte üldse võõras tunne. Tulebki ette, et ma aeg-ajalt olen selles kohas ja tänutunne ja rõõõm on nii suur, et kahju hakkab, et ma pean siin selle kõigega keset ööd üksi köögis istuma. Tahaks seda igale poole jagada! Õnneks saan ma siin kirjutada ja natuke seda blogis välja elada. Ja äkki mõnel tumedamal päeval siia laadima ja lugema tulla!

Hetkel on mul jälle ka see tunne, et midagi ägedat on tulemas. Jäl-le. Et ma juba tajun iga keharakuga seda kõike, mis siis olema saab, kui see mingi asi või olemine või loomine sünnib, aga tegelikult ja reaalselt see ei ole veel kohal. Mulle kui kannatamatule ja õhinapõhisusefännile kahtlemata frustreeriv tunne. Selle kõige paremas tähenduses. Ma olen ju sellises kohas enne sada korda olnud ja tean, et see ootamine on seda väärt. See kõik tuleb ja on juba tegelikult loodud. Lihtsalt füüsiliselt manifesteerumine võtab aega natuke. Ja kannatlikkust.

Tänane hommik algas nii, et ma avaldasin meie uue podcastiosa, milles rääkisime mõttelaadi- ja edutreener Katrin Laansaluga elust ja asjadest ja motivatsioonist ja inspiratsioonist ja mugavustsoonnist. Teise käega tegin putru ja panin meid valmis, et kõik jõuaksid linna Neljase tantsutundi ja ise saaksin vahepeal autost välja hüpata, et poest koheviiesele sünnipäevakleit haarata, mille ta esmaspäeval aardejahilt leiab. Siis sain jalutada läbi terve laupäevahommikuse vanalinna Telliskivisse.

Läbi vanalinna jalutades olin niiinii tänulik, et ma olen laupäevasel hommikul vanalinnas, kus mulle niiväga jalutada meeldib, aga mitte eriti õhtuti või argipäeviti, mil seal on sellist ebavajalikku müra kuidagi palju. Laupäevahommik on vanalinna nautimiseks ideaalne - valitseb meeldiv kulgemisevaib. Ja ma tundsin järsku ka tohutut tänulikkust, et ma ei mäleta enam, millal viimati oli selline laupäevahommik, mil mul oli pikaleveninud eelmise õhtu jookide tarbimisest keskmisest kehvem olla. Aastaid tagasi tuli selliseid hommikuid ikka ette. Ja nüüd pole neid nii ammu olnud. Ja selle tõdemine tohutult rõõmustas. Kogu keha. Ja pani tänutunde kohe hommikul lõõmama. 

Jalutasin läbi Raekoja platsi, kus oli juba jõuluturg täies hoos ja ehkki ma ei tunnetanud endas veel sellist pärisjõulutunnet (ilmselt ka seetõttu, et ma tavaliselt ei luba endal ja meil jõululainele minna enne kolmanda kleidikese sünnipäeva, mis on 18. novembril, et oleks aus), siis tunnetasin sellist sügisest jõuluootusealgusetunnet. Jaheda ilma ja sooja ja mõnusa sagimise tunnet. Ostsin ühe eriti toreda naisterahva käest Loodusväe (alkovaba) mustikaglögi, imetlesin kuuske ja jalutasin sooja tundega edasi. Rahulikult hommikus kohal olles ja selle mõnusa iseendaga olemise aja eest tänulik olles.


Veits aega hiljem sõidutasin oma kõige esimese kleidikese uude talli ratsutama, kus ta sai täpselt sellise olemise, mis just temale sobib. Talle ei meeldi võistlusteks treenida ega võistelda, vaid ta pigem tahab olla hobustega koos, nende eest hoolitseda ja siis natuke sõitu harjutada. Viimased poolteist aastat on meil olnud ratsutamisega seoses selline on/off tunne. Eriti minul. Ma ei ole hinges päris rahul, et hobuseid niimoodi võistlemiseks ja üldse kuidagi enda rõõmuks ärakasutatakse. Samamoodi ei ole Üheksane trennide suunitlusega päris rahul olnud. Täna aga, kui vaatasin ja kuulsin, kuidas ta õppis päriselt hobuste hingeelu ja hoolitsemise ja abistamise kohta ka, ega pidanud üldse võistlemise peale mõtlema, olin igatahes natuke rohkem rahul kui enne. Ja tema ka. Jällegi olin väga tänulik.

Siis kihutasin tagasi Viimsisse, kus meil oli saalis lastejoogaõpetajate kohtumine, inspikajagamine ja muidu murede-rõõmude jagamine. Aeg lendas, oleks tahtnud veel rohkem jagada ja arutleda ja nii armsate ja toredate inimestega koos olla. Tõeliselt tore koosloomine oli - selline kogukonnatunne ja mõistmine, et me tegelikult ei pusi üksi, vaid meid on rohkem ja meil kõigil on väljakutseid ja tegelikult ajame niinii vajalikku ja õiget asja. Aeg-ajalt on lihtsalt vaja meeldetuletust. Ja taas, juba sajandat korda tänase jooksul -  üle mõistuse tänulik. Aitäh!


Siis kihutasin koju, lubasin lastel küpsiste saatel Lotte viimast filmi vaadata, mil ise kihutasin linna, et saada kokku oma naistega, kellest ühel oli värskelt sünnipäev. Ei pea mainimagi kui toredad sellised kohtumised alati on. Sellised väiksed check-inid kiirel ajal. Ja ma just ka täna mõtlesin eelmisel kohtumisel ka, et ma järjest enam panen tähele, kuidas tegelikult ma tunnen seda koosolemisetunnet ka siis, kui ma päriselt ei ole oma inimestega koos. Mingi selline kindlustunne on, et me kõik oleme kogu aeg koos. Lihtsalt vahepeal mitte füüsiliselt. Vaid kuskil eetris.  

Siis kihutasin koju ja läksime lastega magama. Läksin täna nende juurde pidźaamakale - panin madratsid maha ja magame seal kõik koos. Eksootika mõttes. Ja kui ma siis nägin kui õnnelikuks see neid tegi.. Natuke kurb hakkas, et selline lihtne asi nagu kaisus magamine on neile nii tähtis, aga kuidas seda on viimasel ajal nii väheks jäänud. Tegelikult on see ju üks baasvajadustest olla kaisus ja hoitud ja koos. Ja mul on tunne, et me oleme kogu aeg koos ja nii. Aga tegelikult siis ikkagi oleme vähe vist. Lähen kohe peale kirjutamist tagasi, et kõiki järjest kaisus laadida.


No vot ja siis ma jäin magama ja nüüd ma tõusin, sest koer tahtis õue ja otsustasin, et ma panen selle kõik veel kirja ka. Et see kõik jääks siia ka alles.

Helitaust:
Vaikus ja tänaste tegemiste loomulikud helid.

Lisa kommentaar

Email again: