Kommenteeri

#12 Täiskuu- ja lauluvaib ning isikliku arengu teekonna kolmainsus


Eile sai kuu keset päeva täis, mina tundsin end hommikul veits imelikult. Selline tunne oli nagu mingi jama oleks, aga ma ei osanud seda seletada. Küll aga olen aastatega õppinud, et selliseid imelikke tundekogumeid aitab lahustada väike hingamine ja konnad ja noh, jooga üleüldiselt. Või mõni muu aktiivne tegevus või mingi teadlik tegevus, ühesõnaga, mis paneb vere ja energia liikuma. Igaühele oma. Aga mingi toetav tehnika võiks tagataskus olla, mis raskel hetkel sõbrale appi tuleb. 

Grete mängib Kristi valmistatud udut. Foto: Britt Paju
Ja ma pean märkima, et pärast väikest joogasetti oli kohe kordades parem olla. Enamasti ma suudan seda imelikku tunnet jälitada ja jõuan kuhugi algpõhjuseni ja siis tegelen sellega ja nii, aga eilne imelik raske ja rusuv ja sünge tunne oli mingist teisest puust. Selline seletamatu kuidagi. Põhjendamatu. Ma olen kuulnud ka, et kui selline imelik seletamatu ebamugavustunne peale tuleb, siis võiks ta saata tagasi sinna, kust ta tulnud on. Et äkki keegi mõtleb mu peale tol hetkel mitte just kõige sõbralikuma tundega, näiteks. Ja siis saab selle talle tagasi saata. Niimoodi mõttes korrates, et palun, tunne, mine tagasi sinna, kust sa tulid, sa ei ole minu oma. Ma pole ise seda väga palju praktiseerinud, sest enamasti ma suudan välja peilida, mis sellise tunde tekitanud on. Mingi muster või allasurutud tunne. Noh, näiteks klassikaline ebapiisavustunne. Aga hea oli see nipp siia ka välja kirjutadda, et äkki keegi teist tahab proovida (või on juba proovinud ja tahab meiega jagada, kuidas töötab?) või äkki ma ise leian selle siit õigel hetkel üles ja panen töösse. 

Igatahes on minu eilne tänulikkusetunne seotud kõigepealt tajumisega kui tänulik ma olen selle eest, et ma kunagi üleüldse kundalini jooga tundi astusin. Ja mitte üldse kundalini jooga ülistamise mõttes (ehkki seda võin ka vabalt teha!), vaid selles mõttes, et see oli nagu minu selline esimene samm päriselt iseenda poole. No selline teadlik samm või rongi peale astumine. Sealt läks juba kõik edasi.  See ei tähenda, et peale kundalini jooga midagi muud vägevat ei olekski. Kõik on niikuinii üks, lihtsalt teekonnad on erinevad. Minu teadlik teekond algas kundalini joogas ja see on üks korralik ameerikamägedesõit olnud - hingematvalt äge ja põnev ja vaimustav ja samas ka natuke hirmus ja ettearvamatu. Vägeev! Aitähh!

Teine suurem tänulikkusetunne, mis on tegelikult ju selle esimese tänuga päris korralikult seotud, saabus õhtul, mil saalis käisid Rändaja ja Kristi meiega lauluringi ja savimeditatsiooni tegemas. Tõeliselt sume kogemus keset täiskuuvaibi. Võtsin oma Neljase ka kaasa, sest ta on selline laulu-muusikainimene ja kuna teised on siin minuga terviseks joogafestivalitanud ja gongiöötanud ja loovushommikutanud, oli tema kord minuga midagi toredat teha. Ja ta oli nii armas ja vapper kõik need kaks tundi, mis viisid uneajani välja. Sellist üks-ühele aega ei saa ülehinnata. Pärast palus ta veel minu kaissu magama ja sellega pitseerisime meie kahekesiõhtu. Lauldes olin nii tänulik, et on inimesi, kes on õppinud pillimängu-laulmise ära ja oskavad ja naudivad muusikategemist niiväga, et on valmis seda hingepaitavat loomingut ka teistega jagama ja neid julgustama oma häält kasutama ja koos laulma.  Ja sinna juurde veel käeline tegevus saviga. Ideaalne. Ma olin nii rahul kogu eluga eile õhtul. Seega - väga tänulik!

Eilne õhtu Rändaja ja Kristi Tammojaga laulu ja savi ja koosolemisega.

Taipamine. Ma arvan, et ma seon selle tänulikkusega ka. Ma taipasin, et mul on ikka päris hea huumorimeel. Selline, mis vähemalt mind ennast ajab naerma (ja ma olen teisi ka ikkagi naermas näinud). Ja tegelikult on selle kasutamine ja ownimine mind läbi elu kandnud ilmselt palju rõõmsama ja muretumana. Huumor ja armastus kõige vastu. Päris hea kombo. Ma kirjutasin aasta alguses visioonikaardile kaks sõna: julgus ja armastus. Päris ausalt võin öelda, et need on tõesti olnud kogu aasta vältel kandvaks jõuks. Isegi kui mul pole see visioonikaart alati meeles olnud või ma pole seda nagu teadlikult meeles hoidnud. Ühel päeval siin sain aru, et päriselt ka. Ongi need kaks asja. Kaks toetavat jõudu või omadust, mis on minu selle aasta isikliku arengu teekonna peamisteks märksõnadeks. Ja nüüd, ma mõtlen, ma lisaksin siia huumori ka. Julgus, armastus ja huumor. How ´bout that. Kui neid endaga pidevalt teadlikult kaasas hoida, siis vist saab päris ägeda teekonna.

Minu aasta alguses loodud visioonikaart. No huvitav, ma täiesti näen, mida iga sümbol esindab. Kokkuvõtted teen siis aasta lõpus või uue alguses! Veel on veits minna - äkki midagi loksub veel paika!

Lisa kommentaar

Email again: