Päriseluline blogi

Filtreeri postitusi

Esimesed puhkusenoodid: inspikas, podcastid, naiselikkus ja mullased sõrmed

Juuni! Ma sain vist alles esmaspäeval aru, et ongi suvi tulnud! Esiteks on õues natuke soojemaks läinud, puud roheliseks ja graafik vabamaks ja teiseks ma jõudsin lõpuks aeda (kust mu Kuuene tõi mulle ükspäev meetrise (päriselt) võilille. Ei ole kompliment aiapidajale) ja avastasin, et kõik lokkab! Ja kõige selle koosmõjul olen mina sel nädalal mõnusalt kodus podcastide ja igasuguste inspireerivate loengute toel aeda korrastanud ja nautinud päevi, mil ma ei peagi mitte kuhugi minema. No mõningaid joogatunde annan veel ka, aga need on puhas rõõm, kogemine ja puhkus niikuinii. Seega tunnetan puhkust võrreldes eelmise nädalaga, mil kõik päevad olid igasuguseid lasteaedade ja huviringide lõpetamisi ja laatadel osalemisi täis ja igatpidi kirju ja elav - absoluutselt teistpidi laadiv ja liigutav ja äge. Nagu yang ja yin, ühesõnaga. 


Loe lisaks

Mailõpulained - Pariis, päevikud ja (tahaks kirjutada päike, aga ei saa hästi) päris head taipamised


Endiselt on põnevad ajad, endiselt on midagi õhus, võib olla on igast värki isegi natuke selgemaks läinud. Käisime vahepeal kahekesi Pariisis pikka nädalalõppu veetmas. Sellised reisid ja olemised kodust ja tavaelust eemal on täiesti hädavajalikud. Ühest küljest on hea puhata ja olla hoopis teises rütmis ja keskkonnas ja teisest küljest on nii hea lõpuks vaikselt seda kerget kodu-eluigatsusetunnet tulemas tunda. Ju siis saime ikka piisavalt kaua ära olla!
Loe lisaks

Maikuu, Itaalia, muutused ja tõdemised, sealhulgas selles osas, et blogi jätkab põimitud teemadena


Nonii, ma võtsin end kokku, et kirjutada üks postitus! Kas pole vapper minust! Teate, üldse on selline aeg, mil ma tunnen, et minus on mingi rebel, mis on kuidagi rahutu ja tal on iga asja kohta sada küsimust ja vastulauset ja kuidagi miskid vanad süsteemid enam ei taha sobida ja tahaks nagu kuskilt välja murda. Selline tunne on. Sellisesse kohta olen jõudnud. Üldse pole halb koht kus olla. Aga jaa, on maikuu, peaaegu aasta keskpaik ja nüüd tõden, et ma vajan mingeid muutuseid, ma natuke juba tean, milliseid ja juba olen kõik päevikusse ritta pannud ja eesmärke sättinud. Ma olen sellises kohas, kus ma tunnen, et mingi etapp on läbi saamas ja mingi etapp algamas. Või noh, et ma olen valmis selleks uueks etapiks, aga samas nagu miski veel puikleb vastu ja hoiab tagasi. Ja et see on minu päriseluline blogi, siis ma luban endal seda kõike niimoodi otse kirja panna nagu ma räägiks seda teile näost näkku - hästi suure õhinaga ja üsna kiiresti ja kätega vehkides. Kes on mind niimoodi rääkimas kuulnud, see kujutab ilusasti ette. Teised, ma arvan, kujutavad ka. Aga siin ongi rohkem lugemas need minu inimesed (saadan teile  sellepeale mõned musid!), kes kas on seda kogenud või kujutavad seda elavalt ette.
Loe lisaks

Tartu ja koosolemised ja infoväsimus ja śokolaad


Päris huvitav aeg on siinmail taaskord. Igal nädalal on mingid uued taipamised ja arusaamised ja tuuled ja suunad ja märgid ja. Ja ehkki vahepeal tundub, et kõik mõtted ja teemad on kuidagi laiali ja eraldi, siis tegelikult laiema pildina nad kõik vist ikkagi toimivad koos. Vormivad mind kuidagi ja suunavad kuhugipoole. Ja kõik inimesed ka, kes teele satuvad. Ja seda ma olen hakanud taipama viimasel kuul või nii. Ja seda on kuidagi rahustav tõdeda, sest sellises infosegaduses on väga väsitav olla. Ma olen ju kannatamatu ka. Tahaks kohe kõike teada ja lahtihammustada. Aga nüüd ma tunnetan mingit sellist selginemise enerksi või vibratsiooni. Mingi etapp on läbi saamas. 
Loe lisaks

Arhiiv